Aditiivne formulatsioon, mis on sobiv staatilise elektri eemaldamiseks ja elutu orgaanilise materjali elektrijuhtivuse suurendamiseks

Transcription

1

2 Aditiivne formulatsioon, mis on sobiv staatilise elektri eemaldamiseks ja elutu orgaanilise materjali elektrijuhtivuse suurendamiseks Leiutis käsitleb uut ja täiustatud aditiivset formulatiooni, mis on mõeldud kasutamiseks staatilise elektri eemaldamiseks ja elutu orgaanilise materjali elektrijuhtivuse suurendamiseks ning staatiliste elektrilaengute kuhjumise vältimiseks keemiliste ja füüsikaliste protsesside käigus. Lisaks käsitleb leiutis meetodit sellise aditiivse formulatsiooni valmistamiseks. Lisaks käsitleb leiutis sellise aditiivse formulatsiooni kasutamist ja seoses sellega staatilise elektri vastast vahendit sisaldavat elutut orgaanilist materjali. Elutu orgaaniline materjal, näiteks kütus, on tavaliselt väga halva elektrijuhtivusega. Seetõttu kogunevad sellises orgaanilises materjalis sageli lokaalselt elektrilaengud, mis tühjenevad kontrollimatult sädemetena, mille tagajärjeks võivad olla plahvatused või tulekahju juhul, kui selline enamasti põlemisvõimeline ja sageli kergsüttiv orgaaniline materjal puutub kokku õhu või hapnikuga. Sobivate antistaatilise toimega manuste abil on võimalik elutu orgaanilise materjali elektrijuhtivust suurendada sellisel määral, et staatiliste elektrilaengute kuhjumine muutub võimatuks ning risk plahvatuste ja tulekahjude tekkeks väheneb. Patendidokumendi US-A (1) põhjal on tuntud aditiivsed formulatsioonid staatiliste elektrilaengute kuhjumise vähendamiseks ja elektrijuhtivuse suurendamiseks, need koostised sisaldava olefiin-vääveldioksiidkopolümeere, polümeerseid polüamiine, mida saadakse epikloorhüdriini reageerimisel alifaatsete monoamiinide või polüamiinidega, näiteks N-(tahke rasv)-1,3-diaminopropaaniga, õlis lahustuvaid sulfoonhappeid ja madala keemistemperatuuriga lahusteid, nagu tolueen ja/või 2-propanool. Patendidokumendis US-A (2) kirjeldatakse orgaaniliste vedelike, näiteks kütuste jaoks mõeldud antistaatilisi vahendeid, mis kujutavad endast α-olefiinmaleimiinkopolümeeride ja olefiin-vääveldioksiidkopolümeeride segusid. Need segud võivad sisaldada lahusteid, nagu benseen, tolueen või ksüleenid.

3 2 Patendidokumendis EP-A kirjeldatakse kaubandusliku nimetuse Stadis 40 all tuntud aditiivse formulatsiooni kütuste elektrijuhtivuse suurendamiseks, mis sisaldab 13,3% 1-detseenpolüsulfooni, 13,3% epikloorhüdriini ja N-(tahke rasv)- 1,3-diaminopropaani vahelise reaktsiooni saadust, 7,4% dodetsüülbenseensulfoonhapet ja 66% tolueeni. Patendidokumendis EP-B kirjeldatakse kütuste jaoks mõeldud antistaatilise toimega segu, mis sisaldab 1-detseen-vääveldioksiidkopolümeeri, tetramiin T-d, dodetsüülbenseensulfoonhapet ja Solvent 14. Patendidokumendis EP-A kirjeldatakse kütuste jaoks mõeldud antistaatilise toimega segu, mis sisaldab polüsulfoone ja alküülfenoolaldehüüdvaike, Tehnika tasemes kirjeldatud antistaatiliste vahendite toime ei ole veel siiski rahuldav. On olemas vajadus veel elutu orgaanilise materjali elektrijuhtivuse veel efektiivsemaks ja pikemaajaliseks suurendamiseks. Peale selle peab antistaatilise toimega vahenditel olema veel suurem termiline püsivus. Toksilisuse ja keskkonnakaitse seisukohast lähtudes peavad need sisaldama võimalikult vähe metalli- ja halogeenühendeid. Väheoluline ei ole ka nende leekpunkti võimalikult suur väärtus, mis võimaldab neid tootmisel, transportimisel ja hoidmisel enne nende kasutamist elutus orgaanilises materjalis käidelda ohutult, see tähendab ilma riskita plahvatuse või tulekahju tekkeks. Seega on ülesandeks valmistada toksilisuse ja keskkonnakaitse seisukohast ohutuid antistaatilise toimega vahendeid elutu orgaanilise materjali, eelkõige eelistatavalt kütuste ja mineraalõlisaaduste elektrijuhtivuse suurendamiseks, millel on efektiivne toime, suur termiline püsivus ja leekpunkti võimalikult suur väärtus. Vastavalt sellele leiti aditiivne formulatsioon, mis sobib staatiliste elektrilaengute kuhjumise vältimiseks ja elutu orgaanilise materjali elektrijuhtivuse suurendamiseks ja mille koostis on (A) 1 kuni 0 massiprotsenti olefiin-vääveldioksiidkopolümeeri,

4 3 (B) 1 kuni 0 massiprotsenti üht või mitut aluseliste omadustega lämmastikuaatomit sisaldavat ühendit, mille struktuuris on vähemalt üks pika hargnemata ahelaga või hargnenud ahelaga süsivesinikrühm, milles on vähemalt 4 süsinikuaatomit, või sellega samaväärne struktuurielement, mis tagab koostisosa (B) lahustuvuse elutus orgaanilise materjalis ja üht α-olefiinmaleimiidkopolümeeri, milles on vähemalt üks aluseliste omadustega lämmastikuaatom, (C) 0,1 kuni massiprotsenti õlis lahustutuvat hapet ja (D) 1 kuni 80 massiprotsenti kõrge keemistemperatuuriga orgaanilist lahustit, mis koosneb üht või mitut tüüpi molekulidest, seejuures on 80 massiprotsendil molekulidest keemistemperatuur normaalrõhul üle 4 C ning kõikide koostisosade summa (sealhulgas võimalikud kõrvalised koostisosad ja/või kahjutud lisandid) vastab 0 massiprotsendile. Leiutisekohane aditiivne formulatsioon võib peamiselt valmistamisest tingituna sisaldada kõrvaliste koostisosade ja/või kahjutute lisanditena veel kuni massiprotsenti, eelkõige eelistatavalt kuni massiprotsenti, eelkõige kuni 2 massiprotsenti muid koostisaineid. Ühe eelistatava teostuse korral on leiutisekohase manuse koostis järgmine: (A) kuni massiprotsenti, eelkõige eelistatavalt 13 kuni massiprotsenti koostisosa (A), (B) kuni massiprotsenti, eelkõige eelistatavalt 13 kuni massiprotsenti koostisosa (B), (C) 2 kuni massiprotsenti, eelkõige eelistatavalt 4 kuni massiprotsenti koostisosa (C) ja (D) 40 kuni 78 massiprotsenti, eelkõige eelistatavalt 0 kuni 70 massiprotsenti koostisosa (D).

5 4 Kirjeldatud leiutisekohane manuste koostis kujutab endast tegelike toimeainete (A), (B) ja (C) kontsentraati kõrge keemistemperatuuriga orgaanilises lahustis (D), mis sobib kõige paremini toote ohutuks transportimiseks ja ohutuks hoidmiseks. Koostisosa (A) olefiin-vääveldioksiidkopolümeeri struktuuri ja tuntud valmistamisviise on kirjeldatud publikatsioonides (1) ja (2). Koostisoa (A) on eelistatavalt vääveldioksiidi kopolümeer ühe või mitme hargnemata või hargnenud ahelaga 1-olefiiniga, milles on 2 kuni 24 süsinikuaatomit. Tavaliselt on seejuures koostisosa (A) kopolümeeride (polüsulfoonide) korral tegemist vahelduva struktuuriga 1 : 1 kopolümeeridega, milles sulfoonile vastavale järgneb struktuuriühikule olefiinile vastav struktuuriühik; väikeses koguses võib esineda ka järjestusi, mis koosnevad kahest või enamast olefiinile vastavast struktuuriühikust. Osa olefiinmonomeerist võib asendada etüleenselt küllastumatute karboksüülhapetega (näiteks akrüülhappe, metakrüülhappe või vinüüläädikhappega) või etüleenselt küllastumatute dikarboksüülhapetega (näiteks malehappe või fumaarhappega) või nende derivaatidega (näiteks maleanhüdriidiga) nii, et koostisosa (A) kopolümeer koosneb eelkõige eelistatavalt 0 mooliprotsendist vääveldioksiidist või sulfoonile vastavatest struktuuriühikutest, 40 kuni 0 mooliprotsendist olefiinile vastavatest struktuuriühikutest ja 0 kuni mooliprotsendist mainitud etüleenselt küllastumatutest karboksüülhapetest, etüleenselt küllastumatutest dikarboküülhapetest või nende derivaatidest. Koostisosa (A) valmistamiseks kasutatavate hargnenud ja eelkõige eelistatavalt hargnemata ahelaga 1-olefiinidena, milles on 2 kuni 24 süsinikuaatomit, tulevad eelkõige kõne alla eteen, propeen, 1-buteen, 2-buteen, isobuteen, 1-penteen, 1- hekseen, 1-hepteen, 1-okteen, 1-noneen, 1-detseen, 1-undetseen, 1-dodetseen, 1-tridetseen, 1-tetradetseen, 1-pentadetseen, 1-heksadetseen, 1-heptadetseen, 1- oktadetseen, 1-nonadetseen, 1-eikoseen, 1-heneikoseen, 1-dokoseen, 1- trikoseen, 1-tetrakoseen või nende segud. Eriti eelistatavad on hargnemata ahelaga 1-olefiinid, milles on 6 kuni 16, eelkõige eelistatavalt 8 kuni 14 süsinikuaatomit või hargnemata ahelaga 1-olefiinid, milles on 12 kuni 22, eelkõige eelistatavalt 14 kuni süsinikuaatomit ja ka nende segud, näiteks 1-dodetseeni ja 1-tetradetseeni segu. Eelistatav võibolla ka koostisosa (A) valmistamiseks kasutada väikese ja suurema molekulmassiga 1-olefiinide segusid, see tähendab

6 bimodaalse jaotusega 1-olefiinide segud, näiteks 6 kuni 13 süsinikuaatomiga 1- olefiinide ja 14 kuni süsinikuaatomiga 1-olefiinide segud või 6 kuni süsinikuaatomiga 1-olefiinide ja 11 kuni süsinikuaatomiga 1-olefiinide segud või 2 kuni 24 süsinikuaatomiga 1-olefiinide ja ühe 4 kuni süsinikuaatomiga 1-olefiini segud. Kui kasutatakse 1-olefiinide tehnilisi või spetsiaalseid segusid, siis põhineb ülaltoodud vahemike jaoks antud süsinikuaatomite arv süsinikuaatomite keskmisel arvul segus, seejuures vastab süsinikuaatomite keskmine arv kõigi segus olevate 1-olefiinide massiosade ja süsinikuaatomite vastavate arvude aritmeetiliste korrutiste summale. Koostisosa (A) olefiin-vääveldioksiidkopolümeeri arvkeskmine molekulmass M n on tavaliselt vahemikus 00 kuni , eelkõige eelistatavalt vahemikus 4000 kuni 0 000, eelkõige vahemikus 6000 kuni 000. Polüdisperssusindeks (PDI = M w /M n ) on tavaliselt vahemikus 1,1 kuni, eelkõige eelistatavalt vahemikus 1, kuni, eelkõige 2 kuni, kõige eelistatavamalt vahemikus 2,3 kuni. Publikatsiooni (1) soovitatakse olefiin-vääveldioksiidkopolümeei valmistada sobiva vabaradikaalse polümerisatsioonimeetodiga temperatuurivahemikus 0 kuni 0 C, kasutatava lahustina nimetatakse benseeni, tolueeni või ksüleeni; reaktsioonis kasutatakse vääveldioksiidi üksnes väikest molaarliiga (maksimaalselt 1,-kordset kogust moolides); vabade radikaalide initsieerijana kasutatakse peroksiide või asoühendeid ning soovitav on täiendav kiiritamine spektri sinisesse või ultraviolettpiirkonda kuuluva valgusega. Publikatsiooni (2) kohaselt võib olefiinvääveldioksiidkopolümeere valmistada vesikeskkonnas emulsionpolümerisatsiooni meetodiga. Koostisosa (B) üht või mitut aluseliste omadustega lämmastikuaatomit sisaldav ühend peab olema leiutisekohase aditiivse formulatsiooniga töödeldavas elutus orgaanilises materjalis lahustuv või vähemalt sellega homogeenselt segunev. Ka koostisosa (B) on polümeer. Selles on vähemalt üks pika hargnenud või eelkõige eelistatavalt hargnemata ahelaga süsivesinikrühm, milles on vähemalt 4, eelistatavalt 8, eelkõige eelistatavalt vähemalt 12, kõige eelistatavamalt 12 kuni süsinikuaatomit kui mitte sellega samaväärne struktuurielement ei taga lahustuvust elutus orgaanilises materjalis. Koostisosa (B) ühend ei sisalda

7 6 eelistatavalt hüdroksüülrühmi, sest need võivad teatud asjaoludel mõjutada leiutisekohase aditiivse formulatsiooni efektiivsust. Koostisosa (B) ühendi korral võib mainitud pika hargnenud või hargnemata ahelaga süsivesinikrühm olla seotud polümeeri peaahelaga või ühe aluseliste omadustega lämmastikuaatomi või süsinikuaatomiga, eelkõige eelistatavalt polümeeri peaahela süsinikuaatomiga. Iseloomulikud pika hargnenud või hargnemata ahelaga süsivesinikrühmad on näiteks hargnemata ahelaga alküülrühmad, mis esinevad rasvhapetes ja polüisobutüülrühmad, eelkõige eelistatavalt sellised, milles on kuni 0, kõige eelistatavamalt 3 kuni 0 süsinikuaatomit. Koostisosa (B) vähemalt ühe aluseliste omadustega lämmastikuaatomiga α-olefiinmaleimiidkopolümeeride struktuuri ja saamismeetodeid on põhimõtteliselt kirjeldatud publikatsioonis (2). Ühe eelistatava teostuse korral saadakse neid α- olefiin-maleimiidkopolümeere ühe või mitme hargnemata või hargnenud ahelaga 6 kuni 0 süsinikuaatomit sisaldavate α-olefiinide ja maleanhüdriidi vabaradikaalse polümerisatsiooni ja sellele järgneva reaktsiooni abil ühe või mitme alifaatse polüamiiniga. α-olefiin-maleanhüdriidkopolümeerid ja nendest saadud α-olefiinmaleimiidkopolümeerid on tavaliselt 1 : 1 vahelduvad kopolümeerid, mille polümeeri peaahelas järgneb α-olefiinile vastavale struktuuriühikule alati üks malehappele vastav struktuuriühik. Pika hargnenud või hargnemata süsivesinikrühmade tõttu tekivad reeglina kammstruktuurid. Koostisosa (B) α-olefiin-maleimiidkopolümeeride saamiseks tulevad hargnenud ja eelkõige eelistatavalt hargnemata ahelaga, 6 kuni 0 süsinikuaatomit sisaldavate 1-olefiinidena kõne alla näiteks 1-hekseen, 1-hepteen, 1-okteen, 1-noneen, 1- detseen, 1-undetseen, 1-dodetseen, 1-tridetseen, 1-tetradetseen, 1-pentadetseen, 1-heksadetseen, 1-heptadetseen, 1-oktadetseen, 1-nonadetseen, 1-eikoseen, 1- heneikoseen, 1-dokoseen, 1-trikoseen, 1-tetrakoseen, 1-triakonteen, 1- tetrakonteen, 1-pentakonteen või nende segud. Neist on eriti eelistatavad hargnemata ahelaga 1-olefiinid, milles on 12 kuni, eelkõige eelistatavalt 16 kuni 24 süsinikuaatomit ja nende segud.

8 7 1-olefiinide ja maleanhüdriidi vabaradikaalne polümerisatsioon viiakse läbi tavaliste meetoditega. Selleks kasutatakse tavalisi vabade radikaalide initsieerijaid, eelkõige eelistatavalt selliseid, mis põhinevad peroksiididel või asoühenditel, näiteks di-tert-butüülperoksiidi, tert-butüülperoksüpivalaati või asobisisobutüronitriili, töös kasutatakse temperatuuride ja rõhkude tavalisi vahemikke, näiteks temperatuurivahemikku 0 kuni 0 C ja normaalrõhku ning reaktsioon viiakse läbi tavalistes lahustites, näiteks aromaatsetes süsivesinikes. Eelistatavalt kasutatakse lahustina leiutisekohases koostisosas (D) olevat kõrge keemistemperatuuriga orgaanilist lahustit. Pärast polümerisatsiooni lastakse saadud α-olefiin-maleimiidkopolümeeridel reageerida ühe või mitme alifaatse polüamiiniga, et saada vastavat imiidi. Vajalikud on sellised polüamiinid, milles on imiidi saamiseks vajalik primaarne aminorühm ja aluseliste omadustega lämmastikuaatomi jaoks veel vähemalt üks primaarne, sekundaarne või tertsiaarne aminorühm. Selleks sobivad näiteks lühema ahelaga diamiinid nagu etüleendiamiin, 1,3-propüleendiamiin, 3-(N,Ndimetüülamino)propüülamiin ("DMAPA") või bis[3-(n,n-dimetüülamino)- propüül]amiin ("bis-dmapa") või pikema ahelaga diamiinid nagu N-(tahke rasv)- 1,3-diaminopropaan. Imiidi saamiseks vajalikud tavalised reaktsioonitingimused on eriala asjatundjale tuntud. Kui imiidi saamisel kasutatakse lahustit, siis kasutatakse eelistatavalt leiutisekohases koostisosas (D) olevat kõrge keemistemperatuuriga orgaanilist lahustit. Alifaatsete polüamiinide ja α-olefiin-maleanhüdriidkopolümeeride reaktsioonisaaduste iseloomulikud näited on C 24 -α-olefiin-maleanhüdriidkopolümeeride ja 3-(N,N-dimetüülamino)propüülamiin ("DMAPA") või bis[3-(n,n-dimetüülamino)propüül]amiin ("bis-dmapa") vahelise reaktsiooni kammstruktuuriga saadused. Kirjeldatud α-olefiin-maleimiidkopolümeeride, milles on vähemalt üks koostisosas (B) olev aluseliste omadustega lämmastikuaatom, iseloomulik massikeskmine molekulmass M w on vahemikus 00 kuni 0 000, eelkõige eelistatavalt vahemikus 00 kuni 000. Iseloomulik α-olefiin-maleimiidkopolümeer on α-olefiinmaleanhüdriidkopolümeerist N-(tahke rasv)-1,3-diaminopropaaniga imiidiks

9 8 üleviimisel saadud polümeer, mille massikeskmine molekulmass M w on vahemikus 00 kuni 000. Koostisosa (C) õlis lahustuv hape on eelistatavalt orgaaniline sulfoonhape, milles on õlis lahustuvuse tagamiseks otstarbekohaselt pika ahelaga või mahukas süsivesinikrühm, mis sisaldab eelkõige eelistatavalt 6 kuni 40, eelistatavamalt 8 kuni 32, eriti eelistatavalt kuni 24 süsinikuaatomit. Sellisteks süsivesinikrühmadeks sobivad hargnemata või hargnenud ahelaga alküül- või alkenüülrühmad, näiteks n-heksüül-, n-heptüül-, n-oktüül-, 2-etüülheksüül-, n- nonüül-, n-detsüül-, 2-propüülheptüül-, n-undetsüül-, n-dodetsüül-, n-tridetsüül-, isotridetsüül-, n-tetradetsüül-, n-pentadetsüül-, n-heksadetsüül-, n-heptadetsüül-, n-oktadetsüül-, n-nonadetsüül-, n-eikosüül-, n-heneikosüül-, n-dokosüül-, n- trikosüül-, n-tetrakosüül-, oleüül-, linolüül- või linolenüülrühm; tsükloalküülrühmad, näiteks tsükloheksüül-, metüültsükloheksüül- või dimetüültsükloheksüülrühm; arüülrühmad, näiteks fenüül- või naftüülrühm; aralküülrühmad, näiteks bensüülvõi 2-fenüületüülrühm või eriti eelistatavalt alkarüülrühmad, eelkõige eelistatavalt hargnemata või hargnenud ahelaga (C 1 C 18 )alküülasendusrühmadega fenüül- või naftüülrühmad, näiteks tolüül-, ksülüül-, n-nonüülfenüül-, n-detsüülfenüül-, n- dodetsüülfenüül-, isotridetsüülfenüül-, n-nonüülnaftüül-, di-n-nonüülnaftüül-, n- detsüülnaftüül-, di-n-detsüülnaftüül-, n-dodetsüülnaftüül-, di-n-dodetsüülnaftüül-, isotridetsüülnaftüül- või di-isotridetsüülnaftüülrühm. Viimati mainitud monoasendatud fenüülrühmades võiva alküülrühmad olla sulfoonhapperühma suhtes orto-, meta- või para-asendis, seejuures on para-asend eelistatav. Seega on koostisosa (C) iseloomulikeks näideteks n-nonüülbenseensulfoonhape, n- detsüülbenseensulfoonhape, n-dodetsüülbenseensulfoonhape, isotridetsüülbenseensulfoonhape, n-nonüülnaftüülsulfoonhape, di-n-nonüülnaftüülsulfoonhape, n-detsüülnaftüülsulfoonhape, di-n-detsüülnaftüülsulfoonhape, n-dodetsüülnaftüülsulfoonhape, di-n-dodetsüülnaftüülsulfoonhape, isotridetsüülnaftüülsulfoonhape ja di-isotridetsüülnaftüülsulfoonhape. Peale mainitud orgaaniliste sulfoonhapete võib koostisosana (C) kasutada põhimõtteliselt ka õlis lahustuvaid orgaanilisi sulfiinhappeid või orgaanilisi fosfoonhappeid, milles on samuti otstarbekohaselt pika ahelaga või mahukas

10 9 süsivesinikrühm, eelkõige eelistatavalt sellised, milles on 6 kuni 40, eelkõige 8 kuni 32, eriti eelistatavalt kuni 24 süsinikuaatomit. Koostisosa (D) kõrge keemistemperatuuriga orgaaniline lahusti ei ole küll elutu orgaanilise materjali elektrijuhtivuse suurendamiseks ja staatiliste elektrilaengute kuhjumise vältimiseks mõeldud leiutisekohase aditiivse formulatsiooni tegelikult toimiv koostisosa, kuid see toetab ja tugevdab tänu vastastiktoimele koostisosadega (A), (B) ja (C) nende toimet, suurendab termilist püsivust ja tagab leekpunkti suure väärtuse. Lisaks võimaldab koostisosa (D) ka leiutisekohase aditiivse formulatsiooni soovitud viskoossuse paremat reguleerimist, mis on selle koostise kasutatavuse seisukohalt oluliseks kriteeriumiks. Ühe eelistatava teostuse kohaselt koosneb koostisosa (D) vähemalt 80 massiprotsendi, eelkõige vähemalt 90 massiprotsendi ulatuses kõrge keemistemperatuuriga aromaatsest süsivesinikust, milles on 9 kuni süsinikuaatomit või selliste kõrge keemistemperatuuriga aromaatsete süsivenike segust. Eelkõige eriti eelistatavalt on koostisosa (D) vähemalt 80 massiprotsendi, eelkõige eelistatavalt vähemalt 90 massiprotsendi, eelkõige 0 massiprotsendi ulatuses segu kõrge keemistemperatuuriga aromaatsetest süsivesinikest, milles on 9 kuni süsinikuaatomit, eelkõige eelistatavalt 9 kuni 14 süsinikuaatomit. Sellised aromaatsed süsivesinikud on eelkõige eelistatavalt kahe-, kolme- või polütsüklilised aromaatsed ühendid, näiteks naftaleen, difenüül, antratseen või fenantreen, või alifaatse kõrvalahelaga kahe-, kolme- või polütsüklilised aromaatsed ühendid, näiteks asendatud benseenid, milles on (C 7 C 14 )alküülkõrvalahelad, eelkõige eelistatavalt (C 7 C 12 )alküülkõrvalahelad, nagu n- dodetsüülbeneen või n-tetradetsüülbenseen, eelkõige siiski (C 1 C 6 )alküülkõrvalahelad, näiteks n-propüülbenseen, isoropüülbenseen, etüülmetüülbenseenid, trimetüülbenseenid, etüüldimetüülbenseenid, dietüülbenseenid, n- butüülbenseen, isobutüülbenseen, sec-butüülbenseen, tert-butüülbenseen, n- pentüülbenseen, tert-pentüülbenseen, n-heksüülbenseen, metüülnaftaleenid, dimetüülnaftaleenid või (C 2 C 6 )alküülnaftaleenid. Kõikide mainitud aromaatsete süsivesinike keemistemperatuur normaalrõhul on üle 0 C, tavaliselt on see normaalrõhul vahemikus 0 C kuni 3 C.

11 Mainitud 9 või enama süsinikuaatomiga aromaatsete süsivesinike segud on müügil tehniliste lahustitena, näiteks firma ExxonMobil Chemical tooted nimetustega Solvesso 0 (aromaatsete ühendite fraktsioon (C 9 C )), Solvesso 0 (aromaatsete ühendite fraktsioon (C C 11 )) ja Solvesso 0 (aromaatsete ühendite fraktsioon (C C 14 )); üht sellist aromaatsete ühendite fraktsiooni (C C 11 ) nimetatakse ka Solvent Naphta Heavy ( raske solventnafta ). Lisaks mainitud 9 või enama süsinikuaatomiga aromaatsetele süsivesinikele võib koostisosa (D) kirjeldatud eelistatavates teostustes sisaldada lahustina 0 kuni massiprotsenti mittearomaatseid koostisosi (näiteks pika ahelaga parafiinirea süsivesinikke ja/või alitsüklilisi ühendeid ja/või heterotsüklilisi ühendeid, mille keemistemperatuurid on siiski kõrgemad kui 0 C, eelkõige eelistatavalt üle 1 C) ja/või lahustina mittearomaatseid koostisosi, milles on alla 9 süsinikuaatomi (näiteks tolueeni või ksüleene). Leiutisekohased aditiivsed formulatsioonid valmistatakse otstarbekohaselt koostisosade (A), (B), (C) ja (D) segamisega. Leiutisekohast aditiivset formulatsiooni on põhimõtteliselt võimalik saada segamisega ükskõik millises järjekorras. Segamise praktilise teostatavuse seisukohalt on siiski eelistatavana selgunud, et esmalt segatakse üksteisega koostisosad (A) ja (C) vähemalt osa kõrge keemistemperatuuriga orgaanilise lahusti (D) manulusel homogeensuseni ja seejärel lisatakse koostisosa (B). Lisaks võib osutuda otstarbekaks segamisprotsesse läbi viia veidi kõrgematel temperatuuridel, näiteks vahemikus kuni 80 C, eelkõige vahemikus kuni 0 C. Ühe eriti eelistatava teostuse kohaselt segatakse esmalt vähemalt osa kõrge keemistemperatuuriga orgaanilise lahusti (D) manulusel üksteisega koostisosad (A) ja (C) homogeensuseni temperatuurivahemikus kuni 60 C, eelkõige eelistatavalt vahemikus 40 kuni C ja seejärel segatakse juurde koostisosa (B), seejuures hoitakse koostisosade (A) ja (C) ning osa kõrge keemistemperatuuriga orgaanilise lahusti (D) segu eelmainitud temperatuurivahemikus eelistatavalt vähemalt 1 minut, eelkõige eelistatavalt 1 kuni 1 minutit, eelkõige 1 kuni minutit enne komponendi (B) juurdesegamist. Samuti võib eelistatavaks olla segamisprotsesse teha kas täielikult või osaliselt vähendatud rõhu all, otstarbekohaselt rõhkude

12 11 vahemikus 0 mbar kuni 1 bar, eelkõige eelistatavalt vahemikus mbar kuni 1 bar. Kasutatavad on kõik segamismeetodid ja segamisseadmed. Leiutisekohast aditiivset formulatsiooni kasutatakse leiutise kontekstis staatiliste elektrilaengute kuhjumise vältimiseks ja elutu orgaanilise aine elektrijuhtivuse parandamiseks ning staatiliste elektrilaengute kuhjumise vältimiseks keemiliste ja füüsikaliste protsesside käigus. Selleks lisatakse leiutiskohast aditiivset formulatsiooni staatiliste elektrilaengute kuhjumise vältimiseks ja seega elektrijuhtivuse suurendamiseks elutule orgaanilisele materjalile kas selle valmistamise ajal või pärast seda ja segatakse võimalikult homogeenselt. leiutisekohase aditiivse formulatsiooni kontsentratsioon elutus orgaanilises materjalis on tavaliselt vahemikus 0,01 kuni 00 massiosa miljoni kohta, eelistatavalt vahemikus 0,1 kuni 00 massiosa miljoni kohta, eelkõige vahemikus 0, kuni 00 massiosa miljoni kohta, eelkõige eelistatavalt vahemikus 1 kuni 30 massiosa miljoni kohta, arvutatuna elutu orgaanilise materjali suhtes. Spetsiaalselt kütustes kasutamise korral võib leiutisekohase aditiivse formulatsiooni kontsentratsioon olla väiksem, sel juhul on tavalised lisatavad kogused vahemikus 0,01 kuni 00 massiosa miljoni kohta, eelistatavalt vahemikus 0,1 kuni 00 massiosa miljoni kohta, eelkõige vahemikus 0, kuni 0 massiosa miljoni kohta, eelkõige eelistatavalt vahemikus 1 kuni massiosa miljoni kohta, arvutatuna kütuse suhtes. Elutu orgaanilise materjali tuleb mõista eelkõige eelistatavalt kosmeetilisi preparaate, nagu salvid ja ihupiimad, ravimkoostiseid, nagu pillid ja ravimküünlad, fotograafias kasutatavaid vahendeid, nagu fotograafilised emulsioonid, värve, sünteetilisi materjale, vahasid, lahusteid ning naftasaadusi ja kütuseid, eelkõige eelistatavalt diislikütust, kütteõli, ottomootorite kütust, lennukibensiini ja reaktiivkütust, aga ka määrdeaineid, see tähendab mootoriõlisid, määrdeõlisid, hüdroõlisid, turbiiniõlisid, regulaatorõlisid, transmissiooniõlisid, lülitus- ja automaatikaseadmetes kasutatavaid õlisid, kalandreerimisel kasutatavaid õlisid, soojuse ülekandeks kasutatavaid õlisid, metallide töötlemisel kasutatavaid õlisid, amortisaatoriõlisid ja konsistentseid määrdeid.

13 12 Sünteetiliste materjalidena, millele võib staatiliste elektrilaengute vältimiseks lisada leiutiskohast aditiivset formulatsiooni, olgu nimetatud näiteks: mono- ja diolefiinide polümeerid, nagu madaltihe või kõrgtihe polüetüleen, polüpropüleen, hargnemata ahelaga polübuteen-1, polüisopreen, polübutadieen ja mono- või diolefiinide või nende segude kopolümerisatsioonisaadused; polüstüreen ja stüreeni või alfa-metüülstüreeni kopolümeerid dieenide ja/või akrüülderivaatidega, näiteks stüreen-butadieen-, stüreen-akrüülnitriil- (SAN), stüreen-etüülmetakrülaat-, stüreen-butadieen-etüülakrülaat-, stüreen-akrüülnitriilmetakrülaat-, akrüülnitriil-butadieen-stüreen- (ABS) või metüülmetakrülaatbutadieen-stüreenkopolümeer (MBS); halogeene sisaldavad polümeerid, näiteks polüvinüülkloriid, polüvinüülfluoriid, polüvinülideenfluoriid ja ka nende kopolümeerid; polümeerid, mida saadakse α,β-küllastumatutest hapetest ja nende derivaatidest nagu polüakrülaadid, polümetakrülaadid, polüakrüülamiidid ja polüakrüülnitriilid; polümeerid, mida saadakse küllastumatutest alkoholidest ja miinidest või nende atsüülderivaatidest või atsetaalidest, näiteks polüvinüülalkohol ja polüvinüülatsetaat; polüuretaanid (näiteks kingataldadena kasutatav materjal), eelkõige eelistatavalt termoplastses polüuretaanid, polüamiidid, polükarbamiidid, polüfenüleeneetrid, polüestrid, polükarbonaadid, polüsulfoonid, polüeetersulfoonid, polüeeterketoonid ja etüleen-vinüülatsetaatkopolümeerid (näiteks kingataldadena kasutatav materjal). Värvide, millele võib staatiliste elektrilaengute kuhjumise vältimiseks lisada leiutisekohast aditiivset formulatsiooni, hulka kuuluvad muuhulgas lakid nagu alküüdvaiklakid, dispersioonlakid, epoksüüdvaiklakid, polüuretaanlakid, akrüülvaiklakid ja tselluloosnitraatlakid või lasuurvärvid nagu puidulasuurvärvid. Vahade, millele võib staatiliste elektrilaengute kuhjumise vältimiseks lisada leiutisekohast aditiivset formulatsiooni, hulka kuuluvad muuhulgas etüleenvinüülatsetaatkopolümeervahad.

14 13 Lahustitena, millele võib staatiliste elektrilaengute kuhjumise vältimiseks lisada leiutisekohast aditiivset formulatsiooni ja seega nende elektrijuhtivust suurendada, olgu nimetatud näiteks: alkaanid, nagu n-pentaan, n-heksaan või n-heptaan, alkeenid, nagu hekseen, hepteen, okteen, noneen, detseen, undetseen või dodetseen, aromaatsed ühendid, nagu tolueen või ksüleen, nafteenid, alkoholid, nagu metanool, etanool, 2-propanool või tert-butanool, aldehüüdid, nagu atseetaldehüüd, propioonaldehüüd või butüüraldehüüd, ketoonid, nagu atsetoon või butanoon, karboksüülhapped, nagu sipelghape, äädikhape või propioonhape, karboksüülhapete estrid, nagu äädikhappe metüülester või äädikhappe etüülester, karboksüülhapete amiidid, nagu N,N-dimetüülformamiid ja ka nende segud. Leiutisekohased aditiivsed formulatsioonid sobivad eriti eelistataval viisil reaktiivkütustes (jet fuels) staatiliste elektrilaengute kuhjumise vältimiseks ka kütuse elektrijuhtivuse suurendamiseks. Reaktiivkütuseid kasutatakse eelkõige lennukiturbiinides. Tavaline reaktiivkütus sisaldab põhilise koostisosana vedelat reaktiivkütust, seejuures on tegemist ühega tsiviil- või sõjalennunduses kasutatava tavalise reaktiivkütusega. Nende hulka kuuluvad näiteks kütused nimetustega Jet Fuel A, Jet Fuel A-1, Jet Fuel B, Jet Fuel JP-4, JP-, JP-7, JP-8 und JP-8+0. Jet A ja Jet A-1 on müügilolevad reaktiivkütussegud, mis põhinevad petrooleumil. Asjakohased standardid on ASTM D 16 ja DEF STAN Jet B on täiendavalt fraktsioonitud kütus, mis põhineb nafta- ja petrooleumifraktsioonidel. JP-4 on samaväärne Jet B-ga. JP-, JP-7, JP-8 ja JP-8+0 on sõjaväes kasutatavad reaktiivkütused, mida kasutatakse näiteks mereväes ja lennuväes. Osaliselt käsitlevad need standardid segusid, mis sisaldavad juba täiendavaid manuseid, nagu korrosiooniinhibiitoreid, jäätumisvastaseid vahendeid, täiendavaid antistaatilisi vahendeid, nagu staatiliste elektrilaengute hajutamiseks mõeldud vahendeid jne. Leiutisekohaseid aditiivseid formulatsioone võib reaktiivkütusele või reaktiivkütuste segule lisada kombinatsioonis täiendavate tuntud lisaainetega. Sobivad lisaained, mis võivad reaktiivkütuste segudes sisalduda, hõlmavad tavaliselt pesuaineid, korrosiooniinhibiitoreid, antioksüdante, nagu steeriliselt takistatud tertbutüülfenoole, N-butüülfenüleendiamiine või N,N-difenüülamiini ja nende derivaate, metallide desaktivaatoreid, nagu N,N -disalitsülideen-1,2-

15 14 diaminopropaani, solubilisaatoreid, muid müügilolevaid staatiliste elektrilaengute vastaseid vahendeid, nagu Stadis 40, biotsiide, jäätumisvastaseid vahendeid, nagu dietüleenglükoolmetüüleeter ja ka mainitud lisaainete segusid. Reaktiivkütuses või reaktiivkütuste segudes kasutatavad eelistatavad lisaained kuuluvad alljärgnevalt loetletud spetsiaalsetesse ühendiklassidesse (E), (F) ja (G). Eelistatavad lisaained (E) on merevaikhappeanhüdriidist lähtudes saadud ühendid, milles on pikaahelalised süsivesinikrühmad, milles on tavaliselt kuni 700, eelkõige kuni 0 süsinikuaatomit. Need ühendid võivad lisaks sisaldada täiendavaid funktsionaalrühmi, mis on eelistatavalt valitud hüdroksüül-, amino-, amido- ja/või imidorühmade hulgast. Eelistatavad manused on polüalkenüülmerevaikhappeanhüdriidi vastavad derivaadid, mis saadakse näiteks termiliselt polüalkeenide ja malehappe vahelise reaktsiooni teel või üle klooritud süsivesinike. Pikaahelaliste süsivesinikrühmade arvkeskmine molekulmass on eelistatavalt vahemikus 0 kuni 000, eriti eelistatavalt vahemikus 400 kuni 000, eelkõige eelistatavalt vahemikus 600 kuni 00 ja eriti vahemikus 60 kuni 00. Eelistatavalt pärinevad need pikaahelalised süsivesinikrühmad tavapärastest ja eelkõige eelnevalt mainitud reaktsioonivõimelistest polüisobuteenidest. Lisaainetena (E) on eriti huvipakkuvad polüalküleenmerevaikhappeahüdriidide derivaadid ammoniaagi, monoamiinide, polüamiinide, monoalkoholide ja polüoolidega. Derivatiseerimiseks eelistatavad polüamiinid hõlmavad etüleendiamiini, dietüleetriamiini, trietüleentetraamiini, tetraetüleenpentaamiini, propüleendiamiini jne. Sobivad alkoholid hõlmavad ühehüdroksüülseid alkohole, nagu etanool, allüülalkohol, dodekanool ja bensüülalkohol, mitmehüdroksüülseid alkohole, nagu etüleenglükool, dietüleenglükool, propüleenglükool, 1,2-butaandiool, neopentüülglükool, glütserool, trimetüloolpropaan, ertütriit, pentaerütriit, mannitool ja sorbitool. Lisaainetena sobivaid merevaikhappeanhüdriidi derivaate (E) on kirjeldatud näiteks patendidokumentides US , US , US , US , US ja US , milledele viitame siinkohal täies mahus.

16 Eelistatavad lisaained (F) on polüalkenüültiofosfonaatestrid. Selliste estrite polüalkenüürühma arvkeskmine molekulmass on eelistatavalt vahemikus 0 kuni 000, eriti eelistatavalt vahemikus 400 kuni 00 ja eelkõige vahemikus 00 kuni 00. Polüalkenüülrühm pärineb eelistatavalt polüolefiinidest, mida kirjeldati eelnevalt koostisosa (E) juures pikaahelalise süsivesinikrühma korral. Seejuures on tegemist just selliste polüalkenüülrühmadega, mis pärinevad tavalistest või reaktsioonivõimelistest polüisobuteenidest. Sobivat meetodit sobivate polüalkenüültiofosfonaatestrite valmistamiseks polüolefiini ja tiofosforüülimiseks kasutava reaktiivi vahelise reaktsiooni teel on kirjeldatud näiteks patendidokumendis US 7 611, millele siinkohal viitame. Eelistatavad lisaained (G) on Mannichi tüüpi aduktid. Selliseid adukte saadakse põhimõtteliselt aromaatsete hüdroksüülühendite, eelkõige fenooli ja fenooliderivaatide reageerimisel Mannichi järgi aldehüüdide ja mono- või polüamiinidega. Eelistatavalt on tegemist polüisobuteenasendatud fenoolide ning formaldehüüdi ja mono- või polüamiinide, nagu etüleendiamiini, dietüleentriamiini, trietüleentetraamiini, tetraetüleenpentaamiini, dimetüülaminopropüülamiini jne vahelise reaktsiooni saadustega. Sobivaid Mannichi-tüüpi adukte ja meetodeid nende valmistamiseks on kirjeldatud näiteks patendidokumentides US , EP-A , EP-A ja EP-A , milledele viitame siinkohal täies mahus. Reaktiivkütuses või reaktiivkütuste segus kasutatavad järgmised võimalikud lisaained on patendidokumendis WO 07/0180 kirjeldatud tetrahüdrobensoksasiin-stabilisaatorid ja/või rahvusvahelises patenditaotluses PCT/EP07/ kirjeldatud mitmetuumsed fenoolsed stabilisaatorid, milledele viitame siinkohal täies mahus. Lisaaineid (E) kuni (G) ja ka vajaduse korral muid eelnevalt mainitud lisaaineid võib reaktiivkütuste segule lisada tavaliselt kogustes, mis on vahemikus 0,0001 kuni 1 massiprotsent, eelistatavalt vahemikus 0,001 kuni 0,6 massiprotsenti ja eelkõige vahemikus 0,00 kuni 0,4 massiprotsenti, arvutatuna segu kogumassi suhtes. Leiutisekohane aditiivne formulatsioon võib olla reaktiivkütuste (jet fuels) manusekontsentraadi koostisosaks, mis sisaldab lisaks leiutisekohasele aditiivsele

17 16 formulatsioonile vähemalt üht lahjendusainet ja ka vähemalt üht täiendavat lisaainena ainet, mis on eelistatavalt valitud eelnevalt kirjeldatute hulgast. Eelistatavalt sisaldab see manuskontsentraat, seega ka sellega modifitseeritud reaktiivkütuste segu üht või mitut lisaainet rühmadest (E), (F) ja (G), eelkõige nende segusid nagu (E) + (F), (E) + (G), (F) + (G) ja (E) + (F) + (G). Sobivad lahjendusained on näiteks toornafta töötlemisel saadavad fraktsioonid nagu petrooleum, nafta või mineraalsed baasõlid. Peale nende sobivad ka aromaatsed ja alifaatsed süsivesinikud, nagu raske solventnafta, Solvesso või Shellsol ning ka selliste lahustite ja lahjendusainete segud. Leiutisekohase aditiivse formulatsiooni sisaldus reaktiivkütuste jaoks kirjeldatud manuskontsentraadis on eelistatavalt vahemikud 0,01 kuni 70 massiprotsenti, eriti eelistatavalt vahemikus 0,0 kuni massiprotsenti ja eelkõige vahemikus 0,1 kuni massiprotsenti, arvutatuna kontsentraadi kogumassi suhtes. Lisaks sobib kirjeldatud leiutisekohane aditiivne formulatsioon eelistataval viisil lennukibensiini, ottomootorites kasutatav kütuse ja keskmisele destillaadile vastavate kütuste, siinkohal eelkõige diislikütuste ja kütteõli puhul staatiliste elektrilaengute kuhjumise vältimiseks ja elektrijuhtivuse suurendamiseks. Lennukibensiin on spetsiaalselt lennukimootorite, eelkõige propellerlennukite ottomootorite jaoks välja töötatud kütus, mis sarnaneb maismaasõidukite ottomootorites kasutatavate kütustega. Ottomootorites kasutatavate kütustena tulevad kõne alla kõik müügilolevad ottomootorites kasutatavate kütuste segud. Nende iseloomuliku esindajana võib siinkohal nimetada tavaliselt turustatavat põhikütust Eurosuper, mis vastab standardile EN 228. Lisaks on leiutise võimalikeks kasutusvaldkondadeks ka ottomootorites kasutatavad kütuste segud, mis vastavad patendidokumendi WO 00/47698 spetsifikatsioonile. Ottomootorites kasutatavad mainitud segud võivad lisaks sisaldada ka bioetanooli. Keskmisele destillaadile vastavate kütustena tulevad kõne alla kõik müügilolevad diislikütuse- ja kütteõlisegud. Nende iseloomuliku esindajana võib siinkohal nimetada tavaliselt turustatavat euroopa diislikütust, mis vastab standardile EN

18 Diislikütuste korral on tavaliselt tegemist nafta rafineerimissaadustega, mille keemistemperatuur on tavaliselt vahemikus 0 kuni 400 C. Enamasti on need sellised destillaadid, millest 9% keeb temperatuuridel kuni 360 C või ka üle selle. Nendeks võivad olla ka niinimetatud Ultra low sulfur diesel või City diesel kütused, mida iseloomustab see, et 9% keemistemperatuur on maksimaalselt 34 C ja väävlisisaldus on maksimaalselt 0,00 massiprotsenti või 9% keemistemperatuur on maksimaalselt 28 C ja väävlisisaldus on maksimaalselt 0,001 massiprotsenti. Lisaks rafineerimisega saadavatele diislikütustele, mille peamisteks koostisosadeks on pikaahelalised parafiinrea süsivesinikud, on sobivad ka sellised, mis saadakse kas kivisöe gaasistamisel [ coal to liquid (CTL) kütused] või gaaside veeldamisel [ gas to liquid (GTL) kütused]. Sobivad on ka eelnevalt mainitud diislikütuste segud taastuvatest toorainetest saadud kütuste nagu biodiisliga. Lisaks on sobivad biomassist saadavad diislikütused [ biomass to liquid (BTL) kütused]. Erilist huvi pakuvad praegused madala väävlisisaldusega diislikütused, see tähendab sellised, mille väävlisisaldus on alla 0,0 massiprotsendi, eelistatavalt all 0,02 massiprotsendi, eelkõige alla 0,00 massiprotsendi ja spetsiaalselt alla 0,001 massiprotsendi väävlit. Diislikütused võivad sisaldada ka vett näiteks koguses kuni massiprotsenti näiteks diislikütus-vesi mikroemulsioonide või niinimetatud White Diesel kujul. Kütteõlide korral on tegemist näiteks toornafta väikese väävlisisalduse või suure väävlisisaldusega rafineerimissaadustega või kivisöest või pruunsöest saadud destillaatidega, mille keemistemperatuur on tavaliselt vahemikus 0 kuni 400 C. Kütteõlide korral on tegemist standardile DIN vastava standardse kütteõliga, mille väävlisisaldus on vahemikus 0,00 kuni 0,2 massiprotsenti või on tegemist väikese väävlisisaldusega kütteõlidega, mille väävlisisaldus on vahemikus 0 kuni 0,00 massiprotsenti. Kütteõli näitena nimetame eelkõige kütteõli, mida kasutatakse majapidamis-õlikateldes või kütteõli EL. Leiutisekohast aditiivset formulatsiooni võib lisada kas vastavale põhikütusele, eelkõige ottomootorites kasutatavale kütusele või diislikütusele kas eraldi või kütusele lisatava manuspakettide, näiteks niinimetatud bensiini või diislikütuse käitusomadusi parandavate pakettide kujul. Sellised paketid kujutavad kütusemanuste kontsentraate ja sisaldavad tavaliselt lisaks lahustitele veel rida

19 18 täiendavaid koostisaineid kaasmanustena, näiteks kandeõlisid, külmalt voolavust parandavaid aineid, korrosiooniinhibiitoreid, emulgeerumisvastaseid aineid, vaigustumisvastaseid aineid, vahutamisvastaseid aineid, tsetaaniarvu suurendavaid aineid, põlemist soodustavaid aineid, antioksüdante või stabilisaatoreid, täiendavaid antistaatilisi aineid, metallotseene, metallide deaktivaatoreid, solubilisaatoreid, märgistusaineid ja/või värvaineid. Ühe eelistatava teostuse kohaselt hõlmab ottomootorite või diiselmootorite manustega kütus lisaks leiutisekohasele aditiivsele formulatsioonile täiendavate kütusemanustena eelkõige vähemalt üht pesuainet, mida edaspidi tähistatakse koostisosana (H). Pesuainete või pesuainetena kasutatavate manustena (H) tähistatakse tavaliselt kütustes kasutatavaid sademetekkevastaseid inhibiitoreid. Eelistatavalt on seejuures pesuainete korral tegemist amfifiilsete ainetega, mille molekulis on vähemalt üks hüdrofoobne süsivesinikrühm, mille arvkeskmine molekulmass (M n ) on vahemikus 8 kuni 000, eelkõige eelistavalt vahemikus 0 kuni 000, eelkõige vahemikus 00 kuni 00 ja vähemalt üks polaarne rühm, mis on valitud järgmiste hulgast (Ha) mono- või polüaminorühmad, milles on kuni 6 lämmastikuaatomit, seejuures on vähemalt üks lämmastikuaatom aluseliste omadustega; (Hb) nitrorühmad, vajaduse korral kombinatsioonis hüdroksüülrühmadega; (Hc) hüdroksüülrühmad kombinatsioonis mono- või polüaminorühmadega, seejuures on vähemalt ühel lämmastikuaatomil aluselised omadused; (Hd) karboksüülrühmad või vastavad leelis- või leelismuldmetallsoolad; (He) sulfoonhapetele vastavad rühmad või vastavad leelis- või leelismuldmetallsoolad; (Hf) polüoksü(c 2 C 4 )alküleenrühmad, mille otstes on hüdroksüülrühmad, monovõi polüaminorühmad, seejuures on vähemalt ühel lämmastikuaatomil aluselised omadused, või karbamaatrühmad;

20 (Hg) karboksüülhapete estritele vastavad rühmad; 19 (Hh) merevaikhappeanhüdriidist saadud rühmad, milles on hüdroksüül- ja/või amino- ja/või amido- ja/või imidorühmad; ja/või (Hi) asendatud fenoolide ning aldehüüdide ja mono- või polüamiinide vahelise Mannichi reaktsiooni abil saadud rühmad. Ülalmainitud pesuainetena kasutatavates manustes oleva hüdrofoobse süsivesinikrühma, mis tagab kütteõlisegus piisava lahustuvuse, arvkeskmine molekulmass (M n ) on vahemikus 8 kuni 000, eelkõige eelistatavalt vahemikus 0 kuni 000, eelkõige vahemikus 00 kuni 00. Iseloomulike hüdrofoobsete süsivesinikrühmadena, eelkõige polaarsete rühmadega (ha), (Hc), (Hh) ja (Hi) ühendis, tulevad kõne alla pikaahelalised alküül- või alküleenrühmad, eelkõige eelistatavalt polüpropenüül-, polübutenüül- ja polüisobutüleenrühmad, mille M n = 0 kuni 000, eelkõige eelistatavalt vahemikus 00 kuni 00, eelkõige vahemikus 700 kuni 20. Pesuainete hulka kuuluvate manuste ülalmainitud rühmade näidetena olgu nimetatud järgmised: mono- või polüalküleenrühmi (Ha) sisaldavad manused on eelistatavalt polüalkeenmono- või polüalkeenpolüamiinid, mis põhinevad polüpropeenil või tavapärastel (see tähendab valdavalt keskel olevate kaksiksidemetega) polübuteenidel või polüisobuteenidel, mille M n = 0 kuni 000. Sellised suure reaktsioonivõimega polüisobuteenidel põhinevad manused, mida võib saada kuni massiprotsenti n-buteenile vastavaid struktuuriühikuid sisaldavatest polüisobuteenidest kas hüdroformüülimise või redutseeriva amiinimisega ammoniaagi, monoamiinide või polüamiinidega nagu 3-(N,Ndimetüülamino)propüülamiini, etüleendiamiini, dietüleentriamiini, trietüleentetraamiini või tetratetüleenpentaamiiniga, on eelkõige tuntud patendidokumendi EP-A põhjal. Kui manuste valmistamisel lähtutakse polübuteenist või polüisobuteenist, milles on valdavalt keskel olevad kaksiksidemed (valdavalt β- või γ-asendis), siis seisneb valmistamisviis kloorimises ja järgnevas amiinimises või kaksiksideme oksüdeerimises õhu või osooniga karbonüül- või karboksüülühendi

21 tekkega ja järgnevas amiinimises redutseerivates (hüdreerivates) tingimustes. Amiinimiseks võib siin kasutada amiine, nagu ammoniaak, monoamiinid või polüamiinid, nagu dimetüülaminopropüülamiin, etüleendiamiin, dietüleentriamiin, trietüleentetraamiin või tetraetüleenpentaamiin. Vastavaid polüpropeenil põhinevaid manuseid on kirjeldatud eelkõige patendidokumendis WO-A-94/ Järgmised eelistatavad monoamiinrühmi (Ha) sisaldavad manused on keskmise polümerisatsiooniastmega P = kuni 0 polüisobuteenide ja lämmastikoksiidide või lämmastikoksiidide ja õhu segu vahelise reaktsioonisaaduste hüdreerimisel saadud saadused, mida on eelkõige kirjeldatud patendidokumendis WO-A- 97/ Järgmised eelistatavad monoamiinrühmi (Ha) sisaldavad manused on ühendid, mis saadakse polüisobuteenepoksiidide reageerimisel amiinidega ja järgneval dehüdratiseerimisel ning aminoalkoholide redutseerimisel, mida on eelkõige kirjeldatud patendidokumendis DE-A Manused, mis sisaldavad nitrorühmi (Hb), vajaduse korral kombinatsioonis hüdroksüülrühmadega, on eelistavalt keskmise polümerisatsiooniastmega P = kuni 0 või kuni 0 polüisobuteenide ja lämmastikoksiidide või lämmastikoksiidide ja õhu segu vahelise reaktsiooni saadused, mida on eelkõige kirjeldatud patendidokumentides WO-A-96/03367 ja WO-A-96/ Need reaktsioonisaadused kujutavad reeglina puhaste nitropolüisobuteenide (näiteks α,β-dinitroisobuteeni) ja segatüüpi hüdroksünitropolüisobuteenide (näiteks α-nitroβ-hüdroksüpolüisobuteen) segusid. Hüdroksüülrühmi kombinatsioonis mono- või polüaminorühmadega (Hc) sisaldavad manused on eelkõige polüisobuteeepoksiidist saadavad reaktsioonisaadused, mis saadakse eelistatavalt valdavalt otsmiste kaksiksidemetega polüisobuteeni, mille M n = 0 kuni 000, reageerimisel ammoniaagi, mono- või polüamiinidega, mida on eelkõige kirjeldatud patendidokumendis EP-A Karboksüülrühmi või vastavaid leelis- või leelismuldmetallsooli (Hd) sisaldavad manused on eelistatavalt (C 2 C 40 )olefiinide kopolümeerid maleanhüdriidiga, nende

22 21 molekulmass on vahemikus 00 kuni 000, mille karboksüülrühmad on kogu ulatuses või osaliselt üle viidud leelis- või leelismuldmetallsooladeks ja karboksüülrühmade ülejäänud osa on reageerinud alkoholide või amiinidega. Sellised manused on eelkõige tuntud patendidokumendi EP-A-7 8 põhjal. Sellised manused on mõeldud peamiselt klapipesade kulumise takistamiseks ja neid võib patendidokumendis WO-A-87/01126 kirjeldatu kohaselt kasutada eelistatult kombinatsioonis tavaliste kütusele lisatavate pesuainetega, nagu polü(iso)buteenamiinid või polüeeteramiinid. Sulfoonhappele vastavaid rühmi või vastavaid leelis või leelismuldmetallsooli (He) sisaldavad manused on eelistatavalt sulfomerevaikhappe alküülestri leelis- või leelismuldmetallsoolad, mida on eelkõige kirjeldatud patendidokumendis EP-A Sellised manused on mõeldud peamiselt klapipesade kulumise takistamiseks ja neid võib kasutada eelistatult kombinatsioonis tavaliste kütusele lisatavate pesuainetega nagu polü(iso)buteenamiinid või polüeeteramiinid. Polüoksü(C 2 C 4 )alküleenrühmi (Hf) sisaldavad manused on eelistatavalt polüeetrid või polüeeteramiinid, mis saadakse (C 2 C 60 )alkanoolide, (C 6 C )alkaandioolide, mono- või di(c 2 C )alküülamiinide, (C 1 C )alküültsükloheksanoolide või (C 1 C )alküülfenoolide ja ühe hüdroksüül- või aminorühma kohta 1 kuni mooli etüleenoksiidi ja/või propüleenoksiidi ja/või butüleenoksiidi vahelise reaktsiooni tulemusena ning polüeeteramiinide korral järgneva redutseeriva amiinimise teel ammoniaagi, monoamiinide või polüamiinidega. Selliseid saadusi on kirjeldatud eelkõige patendidokumentides EP-A-3 87, EP-A-36 7, EP-A ja US-A Polüeetrite korral on sellistel saadustel ka kandeõlidele vastavad omadused. Asjakohased iseloomulikud näited on tridekanool- või isotridekanoolbutoksülaadid, isononüülfenoolbutoksülaadid ja ka polüisobutenoolbutoksülaadid ja - propoksülaadid ning ka nende vastavad reaktsioonisaadused ammoniaagiga. Karboksüülhapete estritele vastavaid rühmi (Hg) sisaldavad manused on eelistatavalt mono-, di- või trikarboksüülhapete estrid pikaahelaliste alkanoolide või polüoolidega, eelkõige sellised, mille minimaalne viskoossus temperatuuril 0 C on 2 mm 2 /s ning mida on eelkõige kirjeldatud patendidokumendis DE-A Mono-, di- või trikarboksüülhapetena võib kasutada alifaatseid või aromaatseid

23 22 happeid, esteralkoholide või -polüoolidena sobivad eelkõige pikaahelalised esindajad, milles on näiteks 6 kuni 24 C-aatomit. Estrite iseloomulikud esindajad on isooktanooli, isononanooli, isodekanooli ja isotridekanooli adipaadid, ftalaadid, isoftalaadid, tereftalaadid ja trimellitaadid. Sellistel saadustel on ka kandeõlidele vastavad omadused. Merevaikhappeanhüdriidist saadud rühmi koos hüdroksüül- ja/või amino- ja/või amido- ja/või imidorühmi (Hh) sisaldavad manused on eelistatavalt alküül- või alkenüülasendatud merevaikhappeanhüdriidi derivaadid ja eelkõige polüisobutenüülmerevaikhappeanhüdriidi vastavad derivaadid, mis saadakse tavapärase või väga reaktsioonivõimelise polüisobuteeni, mille M n = 0 kuni 000, reageerimisel maleanhüdriidiga kas termiliselt või klooritud polüisobuteeni kaudu. Siin pakuvad erilist huvi derivaadid alifaatsete polüamiinidega, nagu etüleendiamiin, dietüleentriamiin, trietüleentetraamiin või tetraetüleenpentaamiin. Hüdroksüül- ja/või amino- ja/või amido- ja/või imidorühmi sisaldavate rühmades korral on tegemist näiteks karboksüülhapetele, monoamiinidest saadud happeamiididele, di- või polüamiinidest saadud happeamiidrühmadele vastavate rühmadega, milles lisaks amiidfunktsioonile on olemas ka veel vabu aminorühmi, merevaikhappe derivaatidelevastavate happelist ja amiidfunktsiooni omavate rühmade, monoamiinidest saadud karboksüülhapete imiididele vastavate rühmadega, di- või polüamiinidest saadud happeimiidrühmadele vastavate rühmadega, milles lisaks imiidfunktsioonile on olemas veel vabu aminorühmi, või diimiididega, mis saadakse di- või polüamiinide reageerimisel kahe merevaikhappeanhüdriidderivaadi molekuliga. Sellised kütusemanuseid on eelkõige kirjeldatud patendidokumendis US-A Rühma (Hh) kuuluvate pesuainetena kasutatavate manuste korral on tegemist eelistatavalt alküül- või alküleenasendatud merevaikhappenahüdriidide, eelkõige eelistatavalt polüisobutüleenmerevaikhappeanhüdriide reaktsioonisaadustega amiinide ja/või alkoholidega. Seega on seejuures tegemist alküül-, alküleen- või polüisobutüleenmerevaikhappeanhüdriidist saadavate derivaatidega, milles on amino- ja/või amido- ja/või imido- ja/või hüdroksüülrühmad. On mõistetav, et selliseid reaktsioonisaadusi võib saada mitte üksnes asendatud

24 23 merevaikhappeanhüdriidi, vaid ka asendatud merevaikhappe või sobivate happederivaatide, nagu merevaikhappehalogeniidide või -estrite kasutamisel. Kui manustega modifitseeritud kütus hõlmab polüisobutüleenasendatud merevaikhappeimiidil põhinevat pesuainet, siis on eelkõige huvipakkuvad alifaatsetest polüamiinidest saadud imiidid. Eriti eelistatavad polüamiinid on seejuures etüleendiamiin, dietüleentriamiin, trietüleentetraamiin, pentaetüleenheksaamiin ja eelkõige eelistatavalt tetraetüleenpentaamiin. Polüisobutüleenrühma arvkeskmine molekulmass M n on eelistatavalt vahemikus 00 kuni 000, eriti eelistatavalt vahemikus 00 kuni 00 ja eelkõige ligikaudu 00. Asendatud fenoolide ning aldehüüdide ja mono- või polüamiinide vahelise Mannichi reaktsiooni abil saadud rühmi (Hi) sisaldavad manused on eelistatavalt polüisobuteenasendatud fenoolide ning formaldehüüdi ja mono- või polüamiinide, nagu etüleendiamiin, dietüleentriamiin, trietüleentetraamiin, tetraetüleenpentaamiin või dimetüülaminopropüülamiin, vahelise reaktsiooni saadused. Polüisobuteenasendatud fenoolid võivad pärineda tavapärasest või väga reaktsioonivõimelisest polüisobuteenist, mille M n = 0 kuni 000. Selliseid polüisobuteeni tüüpi Mannichi aluseid on eelkõige kirjeldatud patendidokumendis EP-A Esmajoones kasutatakse mainitud pesuainetena kasutatavaid manuseid (H) koos leiutisekohase aditiivse formulatsiooniga kombinatsioonis vähemalt ühe kandeõliga. Sobivad mineraalsed kandeõlid on toornafta töötlemisel saadavad fraktsioonid nagu kõrgmolekulaarsed jääkõlid või baasõlid, mille viskoossusklass on näiteks vahemikus SN 00 00, aga ka aromaatsed süsivesinikud, parafiinirea süsivesinikud ja alkoksüalkanoolid. Kasutatav on ka hüdrokrakkõli nime all tuntud ja mineraalõli rafineerimisel saadav fraktsioon (vaakumdestilleerimisel saadav fraktsioon, mille keemisvahemik on 360 kuni 00 C, mis saadakse kõrgrõhu all katalüütiliselt hüdreeritud ja isomeeritud ning deparafiinitud mineraalõlist). Samuti on sobivad ülalmainitud mineraalsete kandeõlide segud. Sobivate sünteetiliste kandeõlide näited on valitud järgmiste hulgast: polüolefiinid (polü(alfaolefiinid) või