Ajateenijate üldfüüsiline võimekus 2014. aastal LEILA OJA, HEINO MÄRKS, MEELIS STAMM Tervise Arengu Instituut, SJKK HEINO MÄRKS Kaitseväe peastaap, väljaõppeosakond MEELIS STAMM Kaitseväe peastaap, väljaõppeosakond Füüsiline võimekus on oluline tervise indikaator (Erikssen 2001), seda ka kaitseväes, kus on kõrged nõudmised füüsilisele võimekusele nii väljaõppe läbimiseks kui sõjaseisukorral (Knapik jt 1990). Mitmed uuringud militaarvaldkonnas on kinnitanud, et ajateenijate madal kehaline võimekus võib mõjutada nii ajateenijate väljaõpet kui sõjaväeliste kohustuste täitmist (Tomczak jt 2012). Lisaks aitab kõrgem füüsilise võimekuse tase ajateenijatel võidelda stressisümptomite vastu (Taylor jt 2008) ja vähendada vigastuste riski. Parema füüsilise ettevalmistusega ning treenitud sõduritel on vigastuste määr neli korda madalam, võrreldes varem treenimata sõduritega (Rosendahl jt 2003). Hilisemad analüüsid ja teiste riikide näited on kinnitanud, et madal kehaline võimekus on üheks oluliseks põhjuseks ajateenistusest väljalangemisel enne sõduri baaskursuse (SBK) lõppu vigastuste või ilmnenud terviseprobleemide tõttu (Talbot jt 2009, Taanila jt 2011). Eestis viib Kaitseväeteenistuskohustuslase tervisenõuetele vastavuse hindamist läbi Kaitseressursside Ameti juures asuv arstlik komisjon. 2013. aastal vabastati komisjoni otsusel ennetähtaegselt teenistusest 586 ajateenijat, mis teeb 16,9% ajateenistusse asunutest. Võrreldes 2012. aastaga oli väljalangevus tervislikel põhjustel 3,5% võrra tõusnud.
Ajateenijate üldfüüsiline võimekus 2014. aastal 63 Füüsilise võimekuse hindamist, ka ennetuse eesmärgil, arstlikus komisjonis läbi ei viida. Nii selgub sagedasti, et ajateenistusse asunute füüsiline võimekus pole nii kõrge, kui noored seda ise arvavad. Küsitlusuuringute kohaselt hindavad vaid 13% noortest meestest vanuses 20 27 aastat enese füüsilist võimekust halvaks või väga halvaks (Tekkel ja Veideman 2014). On teada, et füüsiline võimekus on kaitseväes oluline tegur, seda nii teenistusülesannete täitmisel, kui igapäevastes tegevustes (Malberg 2011). Hea aeroobne ja lihaskonna võimekus on osutunud ülioluliseks, et optimeerida oma tegevusi kaitsevaldkonnas (Santtila 2010). Ka tehnoloogilised edusammud ja mehhaniseerimine ei ole vähendanud füüsilise võimekuse nõudeid kaasaja sõduritel (Sharp jt 2008, Dyrstad jt 2006). Lisaks sooritusvõime parandamisele läbi üldfüüsilise võimekuse tõstmise, on hea füüsilise vormi tagamisel ka majanduslik eelis. Tegevteenistujate puhul on uuringud kinnitanud, et nõrk lihasvõimekus ja nõrk vastupidavus koos kõrge kehamassi indeksiga on riskifaktoriteks, mis vähendavad sooritusvõimet ja tõstavad kulusid töövõimetuse osas (Kyröläinen 2008). Kehalise võimekuse taseme seiresüsteem on oluline tulemuslikkuse seisukohast, samuti võimaldab jälgida võitlusvõimekust (Herrador-Colmenero jt 2014). Käesoleval hetkel ühtset seiresüsteemi ajateenijate kehalise võimekuse taseme jälgimiseks Eestis ei ole. Algandmete tasemel on kehalise võimekuse tulemuste analüüs võimalik vaid eriuuringu kaudu. Metoodika Ajateenistusse saabudes viiakse kõikide ajateenijatega esimesel nädalal ühtsetel alustel läbi üldfüüsiline kontroll-test (ÜFT). Eesti kaitseväes kasutusel olev test on kinnitatud Kaitseväe juhataja käskkirjaga KK nr. 86 alates 2013 aastast (KK nr. 86). 1 Käesoleva analüüsi ÜFT andmed koguti koostöös Kaitseväe peastaabi Sporditeenistusega. 1 Enne 2013 sooritatud testitulemuste punktiarvestuse analüüsimisel tuleb arvestada asjaoluga, et sel aastal alandati testipunktide normväärtusi kõigi kolme testi puhul ja seetõttu protsendipunktid pole otseselt võrreldavad varasemate uuringutega ajateenijate üldfüüsilise võimekuse analüüsimisel (Oja 2015).
64 Leila Oja, Heino Märks, Meelis Stamm ÜFT tulemuste analüüsimiseks kasutati 2014 aasta eelkutses alustanud 743 ajateenija tulemusi enne ja pärast sõduri baaskursust (SBK). Analüüsiks võeti vaid need, kes oli sooritanud testi nii enne kui peale SBK. ÜFT kontrolltestid ja positiivse tulemuse saavutamiseks kehtestatud miinimumnäitajad on esitatud tabelis 1. Kehtiva korra kohaselt arvestatakse iga harjutuse tulemus ümber punktitabeli alusel, kus iga testi eest on võimalik maksimaalselt saada 100 punkti. Selleks, et test oleks sooritatud positiivselt, tuleb igalt testi harjutuselt koguda vähemalt 60 punkti, mis on kehtestatud miinimumtase (Tabel 1) või kolme testi summas koguda minimaalselt 190 punkti juhataja (KK nr. 86). Tabel 1. Kontrolltesti (ÜFT) positiivse tulemuse miinimum nõuded (60 punkti tase) (KK nr.86). Testi nimetus toenglamangus kätekõverdused (hinnatakse kordade arvu 2 minuti jooksul) selili lamangust istesse tõus (hinnatakse kordade arvu 2 minuti jooksul) 3200 meetri jooks (hinnatakse distantsi läbimiseks kulunud aega) Resultaat positiivse tulemuse saavutamiseks 40 korda 46 korda 15:54 min, sek Tulemused Nagu on eeldada, paraneb SBK jooksul ajateenijate sooritusvõimekus. Keskmiselt suutsid noored peale sõduri baaskursust oma sooritusvõimet parandada 10%-30% algtasemest (tabel 2). Kuigi keskmine sooritustase paranes, siis miinimum- ja maksimumsoorituse vahed jäävad jätkuvalt märkimisväärselt suureks ja selline rühma võimekuse erinev tase vajab analüüsi, mis selgitaks, mitmes testis ja kui palju on noormehi, kes ei suuda ka peale SBK-d täita kehalise võimekuse miinimumnormi taset, et edukalt läbida väljaõpet ajateenistuses.
Ajateenijate üldfüüsiline võimekus 2014. aastal 65 Tabel 2. Üldfüüsilise testi keskmised tulemused 2014a. (X±SD) Enne SBK-d Peale SBK-d Test (X±SD) min max (X±SD) min max Selili lamangust istesse tõus (kordade arv) 50,1±17,5 4 118 62,7±14,7 17 125 Toenglamangus kätekõverdused (kordade arv) 48,6±17,0 4 129 69,1±15,7 3 143 3200m jooks (min, sek) 15:50±2:40 10:52 31:59 14:03±1:33 10:06 21:53 Kõik kolm testi suutsid vähemalt 60 punkti tasemel läbida 41% ajateenijatest juba enne SBK-d ja 80% peale SBK-d. Ajateenijaid, kes ei suutnud miinimumtasemel läbida ühtegi testi kolmest oli enne SBK-d 13% ja peale SBK-d 1% (joonis 1). Nende noormeeste hulk, kes suutsid läbida ainult ühe testi üle miinimumtaseme langes 19 %-lt 4%ni ja kaks testi üle miinimumtaseme suutsid läbida 15% ajateenijaid peale SBK-d. 90% 80% enne SBK 80% 70% peale SBK 60% 50% 41% 40% 30% 27% 19% 20% 13% 15% 10% 1% 4% 0% ei läbinud ühtegi läbis 1 testi läbis 2 testi läbis kõik 3 testi testi Joonis 1. Üldfüüsilise testi läbinud vähemalt 60 punkti tasemel enne ja peale SBK(%) Üksikute testiharjutuste analüüs näitab, millistes testides olid noormehed kõige nõrgemad, mis takistasid neil läbida ÜFT vähemalt 60 punkti tasemel ka
66 Leila Oja, Heino Märks, Meelis Stamm peale SBK-d. Testide lõikes olid negatiivsed sooritused erinevad: kätekõverduste test 10%; istesse tõusu test 3% ja jooksutest 6% (joonis 2). Sõduri baaskursuse käigus paranes kõige enam jooksutest, 36%. Testidest raskemini saavutatavaks osutus kätekõverduse test, milles 10% ajateenijaid ei suutnud läbida testi miinimumtasemel ka peale SBK-d. Saadud tulemusest ilmneb, et SBK jooksul vajab parandamist noormeeste ülakere jõud ja vastupidavusvõimekus. 45% 42% 40% 36% 35% 30% 27% 25% 20% 15% 10% 10% 6% 5% 3% 0% istesse tõus kätekõverdused jooks enne SBK peale SBK Joonis 2. Üldfüüsilise testi mitteläbinud (alla 60 punkti taseme) üksiktestide lõikes enne ja peale SBK (%). Kokkuvõtteks USA Fitnessgramm standardi järgi (Meredith ja Welk 2007) on 17-aastaste noormeeste kehalise võimekuse ja tervisega seotud normväärtuseks sooritada kätekõverduse testis vähemalt 35 kõverdust ja selililamangust istesse tõusu testis vähemalt 43 tõusukorda. Kõrvutades neid normväärtusi tabelis 1 esitatud vastavate väärtustega näeme, et kätekõverduse testi miinimumnorm on 40 kätekõverdust ja istesse tõusu testi miinimumnorm on 46. Seega võib eeldada, et Kaitseväes kehtestatud ÜFT miinimumtasemed on ka tervisega seotud võimekuse seisukohalt jõukohased. Sellest tulenevalt peaks iga terveks tunnistatud ajateenistust alustav noormees suutma sooritada ÜFT nõuded vähemalt miinimumtasemel.
Ajateenijate üldfüüsiline võimekus 2014. aastal 67 Hetkel pole kasutuses ühtegi noorte tervise seiresüsteemi ega standardit. Kui noorte tervisekäitumist on võimalik hinnata näiteks regulaarsete küsitlusuuringute abil, nagu Kooliõpilaste tervisekäitumise uuring (Aasvee jt 2012), siis kehalise võimekuse hindamiseks pole toimivat seiresüsteemi, sest vastavaid andmeid ei koguta. Ajateenistuse jooksul kogutud ÜFT andmete kasutamine analüüsiks on samuti piiratud. Nimelt ei ole võimalik väeosades ühtse metoodika alusel regulaarselt kogutud ÜFT andmeid kasutada seireks, sest algandmete edastamist, säilitamist ja menetlust reguleerivat korda pole kehtestatud. Kuna kehaline võimekus iseloomustab ka tervislikku seisundit, siis võiks kaaluda füüsilise võimekuse süsteemse kontrolli väljatöötamist ja rakendamist juba enne ajateenistust, näiteks tervisekontrolli käigus. Andmete analüüsist selgus, et kuigi testitulemuste keskmine paranes, jäid soorituse miinimum- ja maksimumväärtused väga suureks ka peale SBK-d. Rühma sooritusvõime sedavõrd erinev tase eeldab väga oskuslikku lähenemist kehalise võimekuse tõstmisele erineva tasemega noorte hulgas. Seetõttu on ülioluline rakendada ajateenistuse jooksul spetsiaalse ettevalmistusega instruktoreid, kes on suutelised diferentseeritult juhendama eri ettevalmistusega ajateenijaid. Vajadus parema kvalifikatsiooniga instruktorite järele iseloomustab ka asjaolu, et näiteks kätekõverduse testis ei suutnud ka peale kursust miinimumnormi täita 10% ajateenijatest. Füüsilise arengu tagamine ajateenistuse vältel on samavõrd oluline nii nõrga füüsilise ettevalmistusega noortel kui ka varasemalt väga hea füüsilise ettevalmistusega noortel. Kokkuvõttes esitame järgmised soovitused: 1. Töötada välja ja rakendada väeosades regulaarselt kogutud ÜFT andmete kogumise, säilitamise ja kasutamise kord. 2. Töötada välja võimalused füüsilise võimekuse kontrolli sisseviimiseks arstlikus kontrollis. 3. Valmistada väeosades ette instruktorid tööks eri tasemega füüsilise võimekusega ajateenijate arendamiseks.
68 Leila Oja, Heino Märks, Meelis Stamm Kasutatud kirjandus Aasvee K, Eha M, Härm T, Liiv K, Oja L, Tael M. (2012) Eesti kooliõpilaste tervisekäitumine. 2009/2010 õa Eesti HBSC uuringu raport. Tervise Arengu Instituut, Tallinn. Herrador-Colmenero M, Fernández-Vicente G, Ruiz J. (2014) Assessment of physical finess in military and security forces: a systematic review. European Journal of Human Movement, 32, 3 28. Erikssen, G. (2001). Physical fitness and changes in mortality: the survival of the fittest. Sports Med, 31(8), 571 576. Kaitseväe juhataja Käskkiri nr. 86 (2013) Füüsilise ettevalmistuse nõuded ja hindamise kord. Knapik, J., Daniels, W., Murphy, M., Fitzgerald, P., Drews, F., & Vogel, J. (1990). Physiological factors in infantry operations. Eur J Appl Physiol Occup Physiol, 60(3), 233 238. Kyröläinen H, Kautiainen H, Santtila M. Pihlainen K, Häkkinen A. (2008). Physical fitness, BMI and sickness absence in male military persoonel. Occupational Medicine, 58 (4), 251 256. Malberg J. (2011) Physical Fitness Tests in the Nordic Armed Forces. A Description of Basic Test Protocols. Moving Soldiers Soldaten i bevegelse 01/2011. Meredith M., Welk G. (2007). Fitnessgram. Activitygram. Test administration manual. The Cooper Instutute, Dallas, Human Kinetics: 61. Oja L. (2015) Meeste tervis: rahvastiku terviseuuringute ja ajateenijate üldfüüsilise testi tulemuste näitel. Toim. A.Trumm Inimressurss ja riigikaitse: jätkusuutliku arengu väljakutsed, Artiklikogumik, Strateegilise jätkusuutlikkuse kompetentsikeskus: 27 35. Rosendahl, L., Langberg H, Skov-Jensena A,. Kiaer M. (2003) Incidence of injury and physical performance adaptations during military training. Clin. J. Sport Med. (13), 157 163. Taanila H., Hemminki A.J.M., Suni J.H., Pihlajamäki H., Parkkari J. (2011). Low physical fitness is a strong predictor of health problems among
Ajateenijate üldfüüsiline võimekus 2014. aastal 69 young men: a follow-up study of 1411 male conscripts. BMC Public Health, 2011 11: 590. Taylor, M. K., Markham, A. E., Reis, J. P., Padilla, G. A., Potterat, E. G., Drummond, S. P., & Mujica-Parodi, L. R. (2008). Physical fitness influences stress reactions to extreme military training. Military Medicine, 173(8), 738 742. Talbot L.A., Weinstein A. A., Fleg J. L. (2009). Army Physical Fitness Test Scores Predict Coronary Heart Disease Risk in Army National Guard Soldiers. Military Medicine 174, 3: 245. Tekkel M., Veideman T. (2014) Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuring 2014.. Tervise arengu Instituut, Tallinn. Tomczak, A., Bertrandt, J., & Kłos, A. (2012). Physical fitness and nutritional status of polish ground force unit recruits. Biology of Sport, 29(4), 277 280.