Eesti Infotehnoloogia Kolledž Vladimir Rõkovanov INTERNET JA DEMOKRAATIA Infotehnoloogia süsteemide arendamise õppekava Ainekood: I008 Tallinn 2014
Sissejuhatus Tehnoloogia on inimeste eludes alati tähtsat rolli mänginud. Internet paneb meid tundma justkui maailm oleks väiksemaks jäänud, läbipaistvamaks muutunud ning tavakodanik varustanud suurema võimuga, sest Internetiühendus tagab sulle pideva ühenduse välismaailmaga ning hääle üha enam mõju omavas küberruumis. Selles kirjatükis aga arutlen, et kuigi Internet võib olla suurepärane tööriist aktivistidele ning omab suurt potentsiaali, on sellele meediumile siiski liialt mõjuvõimu omistatud ning vähemalt praegusel hetkel ei suuda Internet juba eksisteerivaid poliitilisi struktuure muuta ning märkimisväärselt demokraatiale kaasa aidata. Argumenteerin, et kuigi Internet peaks olema koht kus ideed ja arvamused vabalt ringlevad, kuulub see suures jaos korporatsioonidele, kes pakuvad meile filtreeritud infot ja ühepoolselt maailmavaadet ning kelle suurim kui mitte ainus huvi on kasumi teenimine. Samuti üritan tõestada, et süü lasub ka tavainimestele, kes kasutavad veebi peamiselt meelelahutuse eesmärgil, mis ei aita kaasa ühiskonna demokraatlikumaks muutmisele vaid pigem süvendab kapitalismi olemasolevaid struktuure. Meedia roll demokraatias Vabas demokraatlikus ühiskonnas oodatakse, et meedia käitub kui valvekoer, neljas võim, mis peaks hoolt kandma selle eest, et inimestel on ligipääs võimalikult objektiivsele infole. Vaba meedia on demokraatliku ühiskonna hinnatud osa, sest see toodab eluterveid debatte, annab edasi erinevaid vaatepuntke, kujundab meie arusaama maailmast ning paljastab võimu kuritarvitamist. Corteau ja Hoynes [1 p.22] selgitavad, et peamine viis kuidas massimeedia saab aidata kaasa demokraatlike protsessidele, on võimaldada ruume avalikeks aruteludeks ning just seda Internet ka pakub. Kuna populaarseimad traditsioonilised kommunikeerumisviisid (televisioon, kino, radio, ajalehed, raamatud) on nüüd saadaval küberruumis ja jõuavad seal suurel hulgal inimesteni, on tegemist meediumiga, mil ühiskonnas oluline roll. Meedial on ka vähem idealistlik roll, nimelt kasumit toota. Niisiis üritab meedia samaaegselt täita objektiivse infokandja kui ka äri rolli, mille huvid tihtipeale ei kattu. Interneti potentsiaal Internet on teinud informatsiooni leidmise kiiremaks ning teised meediumid näiliselt aeglasemaks. Televiisorist näeb uudiseid siis, kui on nende eetriaeg, ajalehest saab uudiseid lugeda kui see hommikul välja antakse, Internetis on uudisvoog aga pidev ning seda uuendatatakse jooksvalt. Küberruumi eeliste hulka kuulub ka see, et koheselt on võimalik otsingumootoreid kasutades asjakohast infot juurde leida. See annab inimestele teatud
infovabaduse ning samuti ühenduses olemise tunde, sest tehnoloogia võimaldab neil olla sotsiaalne, kuulata muusikat ning lugeda uudiseid mitmelt kanalilt, põhimõtteliselt kõike samal ajal. Niisiis on Internet reforminud meedia kiirust ning vabastanud inimesed aja ja ruumi kitsendustest. Arvesse tuleb aga võtta, et infot on palju ning kõik ei pruugi olla õige. Internet pole mitte ainult muutnud seda kuidas meedia töötab, vaid reforminud ka ühiskonda, sest nüüd on suur osa informatsioonist, mis varem kuulus vaid privilegeeritutele, kättesaadav tavainimesele. Internet on kahesuunaline meedium, kus kasutaja saab tarbida ning sisu toota. Laadida üles videoid, kirjutada blogi, osaleda internetifoorumite vestlustes ning üleüldiselt oma ideid laiemale publikule jagada. Mitte ühegi teise varem eksisteerinud meediumi puhul pole tavakodanikul sellist võimalust oma häält kuuldavaks teha olnud. Samuti vabastab see kasutajad eelarvamustest ning soo,-rassi ja-klassipiirangutest, sest Internetikeskkonnas kasutatakse infovahetuseks peamiselt teksti, mida anonüümselt arvuti taga levitada saab. Selline areng aitab teoorias kaasa masside harimisele, sotsiaalsete piiride hägunemisele, mitmekülgsuse toetamisele ja demokraatia levikule. Kõike seda eeldades, et on olemas Internetiühendus. Bagdikian [2 p.58] kirjutas juba 2004 aastal, et väga lühikese aja jooksul on Internetist saanud massiliste protestide mobiliseerimise instrument, mis on toonud sügavat sotsiaalset muutust terves maailmas ning põhjutanud lahkhelisid olemasolevate võimukandjatega. Egiptlaste protest diktatuuri ning riigis leviva vaesuse ja korruptsiooni vastu aastal 2011, on hea näide sellest, kuidas sotsiaalmeedia kaudu on võimalik inimesi mobiliseerida. Stepanova [3 p.1] kirjutab, et need protestid algasid Facebooki kampaaniast, mida juhtis April 6 Youth Movement, mis genereeris tuhandeid positiivseid vastukajasid protestikutsungile. Sotsiaalmeedia abiga levitati informatsiooni ning aidati kaasa nende protestide organiseerimisele vaatamata valitsuse katsetele Internetti riigis blokeerida. Need protestid olid üks põhjus, miks president Hosni Mubarak tagasi astus ning Egitpuse esimene demokraatlikult valitud riigipea Mohamed Mursi riiki valitsema asus. Kuigi sotsiaalmeedia ei olnud ise selle revolutsiooni põhjuseks, ning nii mõnegi arvates oleksid inimesed tänavatele tulnud ka ilma selleta, kiirendas Internet kindlasti rahvusvahelise toetuse saamist ning andis tavainimestele kätte vahendid, et end kiirelt eliidi ebademokraatlike tegevuste vastu koondada. Siiski on raske teha järeldusi protestide mõjust, sest Egiptuse uus valitsus pole enda demokraatlikkust veel lõpuni tõestada jõudnud. Limitatsioonid Internet on vaieldamatult võimas meedium, kuid tundub, et sellele on omistatud liialt mõjuvõimu. Ka autor Jodi Dean [4 p.32] arvab, et inimeste suurenenud teadmised sellest,
mida valitsused ja suurfirmad teevad, ei muuda suurt midagi. Küberruumi poliitilise aktivismi ja igapäevapoliitika vahel on lõhe, mida siiani ületada pole suudetud. Vähemalt sama raske on inimesi poliitikast huvi tundma panna ning reaalsuses aktiivsemaks muuta, eriti kui enamik vastupanust toimub küberruumis. Deani skeptisismi jagab ka Schudson [5 p.56], kes küsib, et miks me arvame, et oleme juhtmetega ühenduses olles lähemale mingisugusele demokraatiale? Peavoolu meediakanalid küberruumis on koondunud väheste meediagigantide kätte. Hindmani [6 p.58] sõnul käsitlevad Google, Yahoo! ja Microsoft 95 protsenti kõikidest otsingupäringutest Internetis. See on probleem, sest oligopolistlikud kalduvused on konfliktis informatsiooni vabadusega. Korporatsioonid on eelkõige väljas kasumi peal ning ei taha edendada väärtusi või ideid mis vastanduvad turu ootustele. See seab piirangud informatsiooni sisule ning on vastuolus avalikkuse huvidega. Hiljuti läksid Google ga vastuollu Tripadvisor ja Yelp, milles viimased väitsid, et otsingumootor tõstab esile endale kuuluvaid veebisaite nagu Google+ ja Youtube, kuigi objektiivse orgaanilise algoritmi otsingutulemuste järgi võiks inimene rohkem kasulikke infot leida teistelt veebilehtedelt. Tripadvisor ja Yelp on loonud lehekülje nimega Focus On the User, mis demonstreerib kuidas dominantse positsiooni ära kasutamine vähendab konkurentsi ja innovatsiooni, röövib inimestelt hääle ning vajaliku objektiivse informatsiooni. Lisaks on firmadel võimalik Google le maksta, et nende firmad oleksid teatud otsisõnu leides esimesed. Elektrooniline meedia on välja toonud tõe, mis ammu teada: need kellel rohkem raha, on suurem võimalus oma sõnumit edastada. Niisiis võib vähestele suuromanikele kuuluv peavoolumeedia toetada pigem enese vajadusi kui demokraatlikke väärtusi, nagu konkurents ja objektiivse informatsiooni kättesaadavus. Internetis toimub tarbimine ööpäevaringselt, mis on äri mõistes suur eelis. Samal ajal kui inimene Internetis surfab, kogutakse tema andmeid. Firmad kulutavad palju raha veebianalüütikaks, et meid tundma õppida ning meile sobivamat otseturundust teha. Kuigi sotsiaalmeediakanalid nagu Facebook ei maksa midagi, on nad pungil reklaamidest, mis tähendab, et meie pealt teenitakse ning sinu osavõtt on kasulik eelkõige läbi reklaamide tarbimise ja seetõttu korporatsioonidele kasumi teenimisega. Andmete kogumine teeb ruumi veel ühele probleemile küberruumis. Nimelt privaatsus või pigem selle puudumine. Wall Street Journal [7] avastas juba 2010 aasta uurimuse juures, et üks kiiremini kasvavaid Internetiärisid on kasutajate järele luuramine. Sageli on inimestele raske mõista, et kõik teod kübermaailmas on jälitatavad ja jalajäljed sealt nii kiirelt ei kao. Paar aastat tagasi toimus skandaal, kus NSA viljepuhuja Edward Snowden avaldas, et meie infot ei jälgi ainult korporatsioonid, vaid ka valitsused, kes terrorismikartuses tavainimeste järele luurama on hakanud. Jälitustegevust on tehtud muidugi aegade algusest saadik, kuid sellist suurt
infokogumist pole varem ilmsiks tulnud. Washington Posti [8] andmetel kasutati selleks Google ja Yahoo! Cookies id ja asukoha andmeid. Ideaalis peaks demokraatlikus ühiskonnas asi toimuma vastupidi-inimesed, eelkõige ajakirjanikud, uurivad eliidi ja valituse tegevuse järele, et paljastada kuritegevust, mitte vastupidi. Lihtne on mõelda, et kõik korporatsioonid on ainult kasumi peal väljas ning inimestega manipuleeritakse. Tegelikkuses, aitame meie, Interneti kasutajad, sellele kaasa, olles passiivsed ning tegeledes tegevustega, mis mingilgi määral demokraatia levikule kaasa ei aita. Juba 2007 aastal oli teada, et ainult 2.9 protsenti internetiliiklusest läks infokanalitele, 0.12 poliitilistele lehekülgedele ja 10.5 protsenti pornolehekülgedele [6 p.60], millest suurem kasutajate protsent vaid sotsiaalmeedial. Nielseni [9] 2012 aasta sotsiaalmeedia raport näitab, et USA kodanikud veedavad kõige rohkem aega lehtedel nagu Facebook, Tumblr, Twitter, Pinterest, Blogger jms. Näib, et panime Interneti positiivsetele omadustele nii palju rõhku, et oleme unustanud et see on vaid meedium. Niisiis toetame oma sotsiaalmeediasse isikliku info üleslaadimisega kaudselt suurkorporatsioone, kes reklaamide kaudu raha saavad, ning otseselt, sest me ei osale ühiskonnas ja tegeleme kõrvalisega. On raske loota Internetile kui demokraatia lähemale toojale, kui me jätkame sama apoliitilistena. Hääletamine on üks kodanike suurimatest tegudest, mida saab muutuste otsinguil ära teha. Kahjuks pole hääletamiste viimine Internetti meie valimisaktiivsust tõstnud. Näite selle kohta tooksin Vabariigi Valimiskomisjoni e-hääletamiste statistika lehelt [10]. Ilmselgelt muudab e-hääletamine valmistel osalemise kiiremaks ja mugavamaks. Statistikast selgub, et e-hääletamine on ootuspäraselt aastatega suurenenud ning populaarsuks kogunud. Kui 2005 oli kohalike omavalitsuste volikogude (KOV) valimistel e- hääletanud vaid 9 317 inimest, siis 2013 aastal oli sama arv juba tõsunud 133 808 inimeseni. Samas pole niivõrd palju muutunud üldine hääletajate arv. 2009 KOVi valimiste hääletamisaktiivsus oli 60 protsenti ning 2013 aastal 58 protsenti. Sarnaselt oli Europarlamendi valmistel 2009 aastal hääletusaktiivsus 43,9 protsenti ja 2014 aastal 36.5 protsenti. Niisiis ei saa vähemalt selle statistika põhjal teha järeldusi, et e-hääletamine oleks suurendanud inimeste valimisaktiivsust. Pigem saab järeldada, et Internet pole valitsusetegevust inimestele lähemale toonud, kuigi info poliitikuke ja demokraatlike protsesside kohta on kõigile olemas ning valitsusistungeid on võimalik vaadata internetist tasuta reaalajas jälgida. Selle kõigega tahan näidata, et Internet pole mingisugune müstiline tööriist, mis ühiskonnas muutusi teeb samal ajal kui me Facebookis kassipilte jagame. Interneti demokraatiast ei saa rääkida ilma välja toomata digilõhet. Digilõhe, ehk infokihistumine on jätkuvalt probleem. Kuigi tehnoloogia läheb aastalt aastasse aina odavamaks, on digilõhe olemasolu suur piirang. Internet World Stats [11] veebilehe andmeil on 2013 aasta seisuga Internet kasutamisvõimalus vaid 39 protsendil maailma elanikest.
Probleem seisneb selles, et suur osa inimesi jääb ilma infost, erinevatest vaatepuntkidest ja osaluskultuurist. Kuigi võib vaielda, et operatsioonisüsteemid muutuvad aina mugavamaks ja inimestel on arvuti tundma õppimine nüüd tunduvalt lihtsam kui varem. Siiski on suur vahe, kas Internetti kasutatakse viimaste tehnoloogiliste vidinate abil, et sealt infot leida või programmeerimist õppida või hoopiski arengumaades, kus ilmselt mitte uusimat arvutit aeg ajalt emailide kirjutamiseks kasutada saab. Niisiisi pole tehnoloogia veel nii odavaks läinud, et terve maailm Internetiühendusest kasu lõigata saaks ning saaksime rääkida tõelisest Internetidemokraatiast, kus kõigil hääl. On ka radikaalsemaid meetmeid kuidas Interneti teel end kuuldavaks teha. Väiksed aga võimsad häkkerigrupid kasutavad ära arvutisüsteemide vigu ja nõrki külgi erinevatel eesmärkidel: teenida kasumit, protestida, väljendada oma rahulolematust status quo vastu või meelelahutuse eesmärgil. Enamik valitsusi nimetab poliitiliselt motiveerituid häkkereid terroristideks ja kriminaalideks ning karistab neid karmilt. See näitab kui legitiimset kahju on häkkerid võimelised üha enam tähtsust omavas küberruumis põhjustama ning kui palju neid kardetakse. Redditi ühele loojale, Aaron Swartzile, määrati 50 aastat vangistust ning miljoneid dollareid trahvi, sest ta tõi avalikkuse ette miljoneid akadeemilisi artikleid digitaalsest JSTOR arhviist [12]. Kuigi karistused on karmid, võivad õigete motiividega häkkerid aidata demokraatia levikule kaasa, näiteks paljastades või tõmmates tähelepanu korruptsioonile. Wikileaksi dokumendid paljastasid materjale tsiviilelanike põhjendamatuist surmadest, mille päevavalgele tulemine oli õigustatud. Siiski on olemas ka mitmeid näiteid selle kohta, kuidas interneti aktivistid teevad ühiskonnale pigem vastupidiseid teeneid. Ameerika Ühendriikide diplomaatide erateadete paljastamine Wikileaksi poolt, kus tulid avalikuks mitteametlikud välispoliitilised arvamused teiste riikide suhtes, raskendas riikidevahelisi suhtlusi. Tegelikult käib spioneerimine ja arutelu diplomaatide igapäeva elu juurde ning selle avalikustamine tegi demokraatiale pigem kahju kui suurendas selle levikut. Samuti tuleb siinkohal rääkida häkkeritest, kelle eesmärk on ebaseaduslik kahju tekitamine nii tavainimestele kui korporatsioonidele. Nende osakaal on õnneks väike, kuid aina sagedamini kuuleme krediitkaartide häkkimisest ning veebilehtede maha võtmistest. Kuigi häkkimine on hea viis oma hääle kuuldavaks tegemisel ning annab inimestele palju võimu, on see siiski ebaseaduslik ja karmilt karistatav tegevus, mida ei saa otseselt võtta kui demokraatia edendamist. Lõppsõna Kokkuvõttes on Internetile pandud palju lootusi, et see suudab suurendada kodanike osalust ühiskonda puudutavates küsimustes ning tuua demokraatia inimestele lähemale. Pigem tundub, et internet on kindlustanud eliidi võimu. Kunagine vaba ruum on nüüdseks
koloniseeritud väheste suurte korporatsioonide poolt, kes kontrollivad enamust meie peavoolumeediat, vaigistavad efektiivselt tavakodanike hääli ning üldiselt hoolivad rohkem firma huvidest kui avalikkuse omadest. Ka täidame me ise liiga vähe kodanikuülesandeid, kui ei kasuta Internetti tähendusrikaste tegevuste jaoks vaid ainult meelelahutuseks, läbi mille toetame suurkorporatsioone, kes näevad meid mitte kui inimesi vaid tarbijaid. Kõik see on ebakõlas demokraatlike ideaalidega, mille tunnuseks kodanike osalemine poliitikas, võimude lahusus ning tasakaalukus. Samuti näib, et maailmas on kaks eri demokraatiat. Üks aktivistide näol Internetis, kus palju sõnavabadust ja aktsiooni, aga vähe vastutust ja mõjuvõimu. Teine aga igapäeva bürokraatia riigisektoris, mis tegelikult meie elude üle otsuseid teeb. Kuigi internetil on potentsiaali aidata kaasa loomaks demokraatlikumat maailmat, siis tänasel päeval seisab nii eliit kui ka me ise selle protsessi ees. Meil on veel pikk tee minna enne kui Internet suudaks märkimisväärselt ühiskonda demokraatlikumaks muuta.
Kasutatud kirjandus 1. Croteau, D. and Hoynes, W., 2006. The Business of Media: Corporate Media and the Public Interest. California: Pine Forge Press, a Sage Publications Company. 2. Bagdikian, B, H., 2004. The New Media Monopoly: A Completely Revised and Updated Edition with Seven New Chapters. Boston: Beacon Press. 3. Stepanova, E., 2011. The Role of Information Communication Technologies in the Arab Spring : Implications Beyond the Region. PONARS Eurasia, [online] http://ponarseurasia.com/sites/default/files/policy-memospdf/pepm_159.pdf. 4. Dean, J., 2009. Democracy and Other Neoliberal Fantasies: Communicative Capitalism and Left Politics. Durham: Duke University Press. 5. Schudson, M., 2003. Click Here for Democracy: A History and Critique of an Information Based Model of Citizenship. University of Maryland, [online] http://jclass.umd.edu/classes/jour698m/schudson.pdf. 6. Hindman, M., 2009. Digital Democracy. Princeton: Princeton University Press. 7. Angwin, J., 2010. The Web's New Gold Mine: Your Secrets. The Wall Street Journal, [online] http://online.wsj.com/articles/sb10001424052748703940904575395073512 989404. 8. Soltani, A., Peterson, A. and Gellman, B., 2010. NSA uses Google cookies to pinpoint targets for hacking. The Washington Post, [online] http://www.washingtonpost.com/blogs/the-switch/wp/2013/12/10/nsa-usesgoogle-cookies-to-pinpoint-targets-for-hacking/. 9. Nielsen Company, 2012. State of Media: Social Media report 2012. Nielsen Company, [Online] http://www.nielsen.com/content/dam/corporate/us/en/reportsdownloads/2012-reports/the-social-media-report-2012.pdf. 10. Vabariigi Valimiskomisjon, 2014. Elektroonilise hääletamise statistika. Vabariigi Valimiskomisjon, [online] http://www.vvk.ee/valijale/ehaaletamine/e-statistika. 11. Internet World Stats, 2013. Internet Users in the World: Distributions by World Regions 2013 Q2. Internet World Stats, [online] http://www.internetworldstats.com/stats.htm. 12. Kirchbaum, J., 2011. Swartz Indicted for JSTOR theft. The Tech, [online] http://tech.mit.edu/v131/n30/swartz.html.