VALTSPLEKK-KATUSTE TEHNILISED LAHENDUSED. ÕPPEMATERJAL EHITUSPLEKKSEPA KOOLITUSEKS

Transcription

1 Kalvi Kondio VALTSPLEKK-KATUSTE TEHNILISED LAHENDUSED. ÕPPEMATERJAL EHITUSPLEKKSEPA KOOLITUSEKS LÕPUTÖÖ Ehitusteaduskond Hoonete ehituse eriala Tallinn

2 Tõendan, et lõputöö on minu,... kirjutatud. Töö koostamisel kasutatud teiste autorite, sh juhendaja loome- ja teadustööde seisukohad on viidatud. Lõputöö koostamine, kaitsmine ja selles sisalduv informatsioon on prima facie õppeotstarbeline ja töö on kaitstud autoriõiguse seadusega, mille kohaselt on autoril töö suhtes mittevaralised õigused. Juhul, kui seda lõputööd kasutatakse muudel põhjustel kui reprodutseerimine õppe- ja teaduslikel eesmärkidel, mis ei ole ajendatud ärilistest huvidest, siis laienevad lõputöö autorile lisaks mittevaralistele õigustele ka varalised õigused. Lõputöö autor: Kalvi Kondio... (allkiri ja kuupäev) Üliõpilase kood... Õpperühm... Lõputöö vastab ülesandele ja kehtivatele nõuetele. Juhendaja: Priit Valge... (allkiri ja kuupäev) Kaitsmisele lubatud a Ehitusteaduskonna dekaan Martti Kiisa... (allkiri) 2

3 Ehitusteaduskond LÕPUTÖÖ ÜLESANNE Lõpetaja: Kalvi Kondio Üliõpilase kood : e09216k Õpperühm: KEI 101 Eriala: Hoonete ehitus (kood 1827) Lõputöö teema: VALTSPLEKK-KATUSTE TEHNILISED LAHENDUSED. ÕPPEMATERJAL EHITUSPLEKKSEPA KOOLITUSEKS Lähteandmed töö koostamiseks: Eesti Standard EVS 920-2:2013 Katuseehitusreeglid. Osa 2: Metallkatused, Ehitusplekksepa õppekava projekt Töö koosseis, lahendamisele kuuluvate küsimuste loetelu: 1. Tuua välja valtsplekk-katuste ehitusel töö kvaliteeti ja tootlikust tõstvaid lahendusi. 2. Esitleda olemasolevas kirjanduses käsitlust mitteleidnud valtsplekk-katuste sõlmede teostusjuhiseid. Seletuskirja ning graafilise materjali sisu ja maht: Seletuskiri lk. Selgitavad fotod ja joonised vastavalt vajadusele. Seletuskiri peab olema trükitud kas masinkirjas või arvutil. Joonised vormistada kas käsitsi või arvutil. Lõputöö juhendaja:... (nimi) (allkiri) (kuupäev) Lõpetaja:... (nimi) (allkiri) (kuupäev) Kinnitan ülesande: Martti Kiisa... Ehitusteaduskonna dekaan (allkiri) (kuupäev) Lõputöö ülesanne antud: a. Lõputöö esitamise tähtaeg: a. 3

4 SISUKORD 1. VALTSKATUSTE EHITUSE HETKESEIS EESTIS KEHTIVAD STANDARDID JA NORMATIIV-DOKUMENDID VALTSPLEKK-KATUSTE KOHTA NING ERIALANE KIRJANDUS TIHEDAMINI ESINEVAD VEAD VALTSPLEKK-KATUSTE EHITUSEL SÕLMEDE LAHENDUSED JA TEOSTUSJUHENDID Katuseluugi valmistamine vastavalt juhendkaardile RT et Katuseluugi malli joonestamine ja tükkide väljalõikamine Katuseluugi alumise osa valmistamine Katuseluugi kaane valmistamine ja lisadetailidega varustamine Korstnaümbruse teostuse 2 varianti, mis tagavad standardis nõutud kalded korstna taga, ilma veetaskuteta Uuema versiooni järgi korstnaümbruse teostus Vanema versiooni järgi korstnaümbruse teostus Katuserennile veesüliti valtsimine. Räästasõlme ehitusvariant Ripprenni teostusvariant Soome näitel topeltrennina Vertikaalpindade katmine plekiga, kasutades Pinalivaltsi Keeruliste detailide valmistamine plekist, kasutades Pittsburghi valtsi Tüvikoonuse valmistamine ja valtsimine plekipaani Müürile ülestõstete tegemine KOKKUVÕTE SUMMARY VIIDATUD ALLIKAD

5 1. VALTSKATUSTE EHITUSE HETKESEIS EESTIS Antud lõputöö on koostatud eesmärgiga toetada aastal 2014 sügisel kavas oleva Ehitusplekkseppade koolitamise kursust Eesti kutseõppeasutustes ning muude erinevate tasemetega ehitusplekksepa kursuste korraldamist, pakkudes spetsiifilisi teadmisi valtsplekk-katuste tehniliste sõlmede lahendamiseks. Uurides Eestis valitsevat olukorda ainuüksi valtsplekk-katuste ehitamise olukorrast, võib veendumusega tõdeda sellise kutseharidusliku õppematerjali koostamise vajalikkust. Antud lõputöö koostaja on tutvunud väga paljude erinevate Eestis tegutsevate ettevõtete kodulehtedel olevate referentsi piltidega ning lõpptulemusena võib veendunult väita, et olukord on suhteliselt murettekitav. Piltidelt võib leida hulganisti eksimusi mitte ainult kaubandusliku välimuse poolelt vaid eksitud on ka näiteks katusealuse tuulutuse korraldamises, ülestõstete tegemises korstnatele ning müüridele jne. Suure tõenäosusega ei ole kasutatud juhindutud kehtivatest standarditest vaid enda tõekspidamistest, mis aga ei taga vajalikku ehituslikku kvaliteeti ja ei täida kehtivaid nõudeid teostuse osas. Olulist osa mängib siin ka puudulik või olematu projektdokumentatsioon, mille järgi peaks töötegija juhinduma. Omanikujärelevalve teenust kasutatakse samuti harva, mistõttu on ka kontroll tehtu üle suures osas teostamata jäetud. Ehitusplekkseppade koolitusi spetsiaalselt ei ole Eestis kunagi teadaolevalt läbi viidud. Praktiliselt kõikidel Eestis tegutsevatel plekkseppadel on taustaks iseseisev õppimine või õppimine tööprotsesside käigus meistri juhendamisel, mis aga tähendab vägagi lünkliku teadmiste- ja oskuste pagasit. Tihtipeale võib see sarnaneda iseseisva jalgratta leiutamise protsessiga, kus enda tõekspidamisi silmas pidades leitakse võimalus olukorra lahendamiseks. See muidugi ei kehti absoluutselt kõikide ehitajate suhtes, sest Eestis leidub ka väga professionaalseid plekkseppi, kuid on siiski suures osas antud ala iseloomustav hetkeolukord. Lõputöö koostaja, olles ise tegutsenud 9 aastat valtsplekk-katustega Soome vabariigis, võib väita, et antud lõputöö on vajalik ja asjakohane ehitusplekkseppade koolituse taseme parendamiseks ja seeläbi katuste kvaliteedi tõstmiseks. 5

6 Valtsplekk-katuste ehituse oskusnõue on ära märgitud ka Ehitusplekksepp II ja III taseme kutsestandardis. Iga kehvasti ehitatud valtsplekk-katus hävitab tema pärandlikku staatust ja õõnestab selle suurepärase käsitöölise vormi olemust. Teiste profiilplekk-katuste pealetung ainult soodustab ajaloolise valtsplekk-katuse hääbumist. Seda lubada aga ei või. Kvaliteetselt teostatud valtsplekk-katused on parimad võimalikud plekk-katused ja mitte mingiski vormis ei ole neile paremat alternatiivi plekkmaterjalist kaldkatuste osas. Kuigi ka Eestis on võimalik valtsplekk-katust tellida erinevatest materjalidest on üldlevinud materjaliks siiski terasplekist katused ja muutust selles osas ei ole ka lähimal ajal näha. Alternatiivseid alumiinium-, titaantsink- ja vaskplekist valtskatuseid on väga vähesel määral Eestis ehitatud, põhjuseks just nende kallim hind ja neist materjalidest ehitades on oluliselt suuremad nõudmised ka tööjõu võimekusele. Antud lõputöös on antud juhiseid erinevate sõlmede ja olukordade lahendamiseks, mis on ehitusplekksepale vajalikud valtsplekk-katuste ehitusel. Kõik sõlmede ja toodete teostused on vastavuses nii RT Valtsitud metallist katusekate Soome Vabariigi normatiivdokumendile kui ka Eesti Vabariigis kehtivale standardile EVS 920-2:2013 Katuseehitusreeglid. Osa 2: Metallkatused. Vastavaid aste-astmelt õpetusi ei ole eeluuringu põhjal trükikirjandusest mitte kuskilt mujalt võimalik hankida, mis loob väärtuse antud lõputööle ja annab oma panuse tulevaste ehitusplekkseppade õppele. Standardidokumentides kirjeldatud lahendustele on lõputöö autor lisanud omaltpoolt veel alternatiivseid võimalusi erinevate sõlmede teostuse kohta, mis samuti täidavad standardi nõudmised. Eesmärk on anda õpetusi kuidas teostada nõuetekohaselt korstnaümbruse ehitust, et oleks täidetud nõudmised vastavalt standardile EVS 920-2:2013, samuti käsitletakse korstnate ja muude vertikaalpindade plekitamise võimalusi, torukoonuste valtsimist plekipaani, erinevaid räästateostusvõimalusi, katuserennile veesüliti valtsimist, topeltripprenni teostust, keerukate detailide tegemine Pittsburghi valtsi kasutades ja korraliku katuseluugi ehitust vastav standardile RT et Katuseluuk koos šablooni kujundamisega. 6

7 2. KEHTIVAD STANDARDID JA NORMATIIV-DOKUMENDID VALTSPLEKK-KATUSTE KOHTA NING ERIALANE KIRJANDUS Valtsplekk-katuseid ehitades ja ehitust planeerides peaks kindlasti aluseks võtma kehtiva normatiivdokumendi, mis sätestab nõudmised tööde teostuse ja kvaliteedi kohta. Tänase päevani ei reguleerinud katuseehitust mitte ükski standard. Standardid olid olemas mitmetele toormaterjalidele, kuid katusemeistrid ja tootjad pidid juhinduma materjalide standarditest, tootjaettevõtete juhenditest, Soome kogemusest või väga abstraktsest heast ehitustavast [1]. Aastal 2013 tuli Eestis kasutusele esimene standard, mis käsitleb metallkatuste ehitust EVS 920-2:2013 Katuseehitusreeglid. Osa 2 Metallkatused. Antud standard reguleerib nõudeid ka valtsplekk-katuste kohta. Muutusena on uues standardis võrreldes seniajani kasutatud Soome RT kaardi Eestikeelse tõlke RT et nõuetega on vaid see, et nüüdsest lubatakse kasutada valtskatustel lamavvaltsina ka ühekordset valtsi, kuid seda üle 45 katuste korral ja tihendatud valtsina [1]. Kuigi suuri erinevusi eelpoolnimetatud juhenditel ei ole, peab alati olema ära märgitud lepingus, millise standardi või juhendmaterjali järgi peab töövõtja töö teostama. Nüüd on selleks olemas ka hea võimalus ning soovitatavalt võiks kasutada Eesti standardit, et seda rohkem juurutada ja see omaks võetakse. Vajalik on teada ja tunda ka järgnevaid Soome ja Eesti juhendkaarte: RT Rakennuksen pellitykset ja peltityöt, yleisiä ohjeita lk. RT et Katuseluuk lk. RT et Katuse turvavarustus lk. RATU Ohutlevytyö, kate lk. 7

8 Eraldi standardeid vask-, titaantsink- ja alumiiniumplekist valtskatuste ehitusele ei ole, kuid standardid on materjalide endi kohta, kus on ära märgitud erinevad neile esitatavad nõuded. Neid materjale katuse- või fassaadiehitusel kasutades peab juhinduma tootjapoolsetest sõlmelahendustest ning soovitustest. Valtsplekk-katuste alast kirjandust leidub väga vähe. Eesti keeles on ainuke ilmunud raamat, mis käsitleb plekitöid üldisemalt, Arvo Veski Plekksepatööd, kust vaatamata oma ilmumisaastale on leida nii mõndagi kasulikku ka tänapäevases mõttes. Soomes on saadaval kaks raamatut, mis on seotud plekitöödega ja otseselt või kaudsemalt valtsplekk-katustega. Nendeks raamatuteks on Kalervo Luodetlahti ja Simo Mäkelä Levitysoppi levy- ja peltisepille ning Jari Mustikkamaa ja Simo Järvinen i Rakennuspeltityö ammattilaiseksi. Esimene neist on pigem suunatud plekitöökojas töötavale plekksepale ja käsitleb väga laialt just erinevate plekist toodete pinnalaotuste moodustamist. Katuseplekksepale on olulist materjali raamatu lõpuosas suhteliselt väikeses mahus. Teine raamat aga seevastu on pühendatud just nimelt ehitusplekkseppade algkoolitamiseks ja esimesteks tutvusteks plekitöödega. Soomes on viimastel aastatel hakatud korraldama ehitusplekkseppadele intensiivkursusi, millesarnaseid on ka meil Eestis vaja ja millest johtuvalt on ka antud lõputöö koostatud. 8

9 3. TIHEDAMINI ESINEVAD VEAD VALTSPLEKK-KATUSTE EHITUSEL Esiteks võiks Valtsplekk-katuste paigaldusel tehtud enamlevinud vigadena välja tuua katusealuse tuulutusega seotud vead. Tihti ei mõelda läbi õhu kulgemist katusekonstruktsiooni sees ning ehitatakse õhukanalid kinni või jäetakse need ebapiisava läbilaskevõimega. Olenevalt katuse kaldest ja konstruktsiooni tüübist on vajalik tagada ka piisav õhuvahe, et juhtida katusekonstruktsioonist tekkiv niiskus välja. Soome RT- kortti eestikeelse juhendkaardi ning samuti Eesti standardi järgi peaks õhuvahe olema vähemalt 100 mm, kuid praktikas kohtab siiski vaid heal juhul 25 mm õhuvahet. Sellise väikese õhuvahe korral on olemas aga reaalne oht, et paanide kinnitusklambrite kinnitusvahendid teevad aluskattesse augud ning seavad aluskatte toimivuse ohtu. Rääkimata siinkohal mittevastavusest standardile. Oma osa mängib siin ka aluskatte õige paigaldus ja õigete kinnitusvahendite valik. Eriti madalakaldeliste katuste puhul on aeg-ajalt nähtud olukordi, kus katusekonstruktsiooni tekivad veelombid aluskatte peale keerulisematesse kohtadesse nagu näiteks korstna tagused. Ja kui aluskattel on naelaaugud, siis paratamatult võib tekkida lokaalne intensiivne märgumine näiteks soojustatud katusekonstruktsiooni sees. Katusealuse tuuletuse lahendusena näeb standard ette kas tuulduvat harjakonstruktsiooni, katusepaani sisse valtsitud alarõhu tuuletustoru või siis maja viiluotstesse paigaldatud restide kaudu, kuid viimaste puhul on oluline kontrollida sellise lahenduse sobivust ja toimivust antud objekti raames. Parimaks lahenduseks on siiski kaks esimest varianti, milledest omakorda valtskatusele sobilikum ja iseloomulikum on torudest tuulutuskanalid, mis on katusepinnast vähemalt 300 mm kõrged ja varustatud mütsidega. Uurides Eestis tegutsevate ettevõtete referentsi pilte hakkas silma variant, kus kasutatud oli pisikesi kolmnurkseid nn tuuluteid, mis silmnähtavalt olid esiteks paigaldatud katusekruvidega läbi katusepaani ja vägagi kaheldav on ka nende nõuetekohane toimivus. Talvistes oludes asuvad need lumekihi sees, mis elimineerib ka katusealuse tuulutuse ning rääkimata veel täiesti lubamatust kinnitusviisist valtsplekk-katuste puhul. 9

10 Foto 1. Näide õhuvahe puudumise ja niiskumise tulemusel tekkinud kahjustusest [4] Tuulutustorude mütside kohapealt peab välja tooma samuti asjaolu, et laialdaselt kasutatakse väga lihtsaid kolmikjalal mütsikesi, mis aga oma ehituse poolest ei takista tuisulume ja kaldvihma sattumist torusse. Parem oleks siiski juhinduda RT-kortti eestikeelses juhendmaterjalis väljatoodud variandist (joonis 1) ning mitte väga olulise lisavaevaga saaks paremini kaitstud lahenduse. Siinkohal olgu mainitud, et Eesti standardis puudub selline tuulutuskorstna variant täielikult. Tuulutustoru valmistamist, valtsimist plekipaani ning tugevdamist on käsitletud alapeatükis 4.7. Joonis 1. Alarõhutuuluti lõige [2] 10

11 Teisena võib eksimustena välja tuua mittepiisavaid ülestõsteid korstnatele või müüridele. Selliseid eksimusi on laialdaselt näha erinevate ettevõtete referentsipiltidel ning linnapildiski. Standardi kohaselt peab ülestõste olema minimaalselt 300 mm, kuid see nõue jääb pahatihti täitmata. Harvad pole juhused, kus ülestõste on vaevalt 100 mm piires või isegi alla selle. Sellises olukorras aga ei saa tagada veetihedust ka ükskõik milliseid mastikstihendusmasse kasutades. Äramärkimist vajab samuti laialdane ühekordse lamavvaltsi kasutamine. Uue Eesti standardi järgi on seda lubatud kasutada küll üle 45 katuste puhul, kuid Eesti oludes kasutatakse seda ka madalamate kalletega katuste puhul väga sagedasti, et mitte öelda valdavalt. Tõenäoliseks põhjuseks võiks nimetada ühekordse valtsi tegemise lihtsust, kiirust ning sellega on lihtsam tagada töö hea väljanägemine. Samuti nõuab topeltvaltsi tegemine plekksepalt rohkem aega ja käsitööosavust ning samuti spetsiifilisi tööriistu, mida kõigil ei pruugigi soetatud olla. Turvasüsteemide ehk käiguteede, katuseredelite ja lumetõkete puudus iseloomustab üleüldiselt Eesti katuseid ning on tavaliselt esimeseks kohaks hangetel, kust raha säästa. Kui Soomes on tavaks, et igale uuele katusele pannakse vähemalt minimaalne kogus turvavarustust lumetõkete näol, siis Eestis on pilt hoopis teine. Linnapildis on hulgaliselt uusi katuseid, milledel puuduvad lumetõkked, rääkimata turvalisest käiguteest katuseluugist korstnateni. Korstnapühkija ei pääse turvaliselt korstnani ja katustel lumetõrjet tegevatel töölistel puudub samuti kindel koht, kuhu ennast kinnitada ja mida mööda katusel liikuda. Kaubandusliku välimuse probleem valtsplekk-katuste puhul tuleb esile pigem keerukamate katuste puhul ja siin mängivad olulist ja peamist rolli just ettevõttes palgal olevate plekkseppade ametioskused. Nagu eelpool on nimetatud, on tase väga kõikuv ning samamoodi on ka kaubandusliku poolega. Linnapildist leiab väga ilusaid katuseid, kuid kahjuks ka väga inetuid töid. Sellest tingituna on plekkseppadele professionaalsete koolituskursuste korraldamine hädavajalik, et vähendada linnapildis inetute valtsplekk-katuste osakaalu ja tugevdada meie plekkseppade käsitööosavust. Samuti on see oluline seetõttu, et klientuur ei pettuks valtsplekk-katustes ning need ei muutuks pelgalt katusteks mida Muinsuskaitseamet nõuab vaid katus mida kliendid ise järjest rohkem oma hoonetele tahaksid. 11

12 4. SÕLMEDE LAHENDUSED JA TEOSTUSJUHENDID Selles peatükis käsitletakse valtsplekk-katuste ehitusel väga olulisi sõlmi ning detaile. Samuti antakse juhiseid nende sõlmede korrektsele teostusele ja detailide valmistamisele. Erinevate sõlmede puhul on püütud mitte dubleerida standardis esindatud versioone, vaid välja on pakutud lisavõimalused. Lisaks sõlmedelahendustele on antud aste-astmelt õpetused, kuidas teostada standardi nõudeid rahuldav katuseluuk, korstnaümbruse lahendus ning torukoonuste valtsimine. 4.1 Katuseluugi valmistamine vastavalt juhendkaardile RT et Eestis kasutavad plekksepad katuseluukidena kahte varianti katuseluuke kas ovaalse kujuga või ruudukujulist luuki, kuid mõlema puhul puudub tugevdav puitraam nii alumise raami osal kui ka samuti kaanel. Sellised luugid ei kannata suuri koormusi ja on oht, et luuk saab näiteks lumeraskusest kannatada. Lisaks sellele on ovaalsed luugid suhteliselt kitsad ja nelinurksed luugid jällegi on valmistatud meetodil, kus luugi nurkadesse jääb auk, mis tihendatakse mõne liimmastiksiga. Kui tegemist on aga õige valtsplekk-katusega, siis selline luuk ei ole kohane kasutamiseks nii kõrgeid ootusi täitval katusel. Selleks ongi siinses peatükis ära toodud ühe korraliku katuseluugi ehitus, mis täidab Soome karmid ehitusnormid ja loodetavasti saab ka Eestis üldkasutatavaks katuseluugiks valtsplekk-katustel. Olgu siinkohal mainitud, et uurides erinevate firmade kodulehtedel olevaid pilte ja linnapildis olevaid katuseid, ei ole lõputöö autor veel kohanud mitte ühtegi sellelaadse katuseluugi kasutust. Antud luugi eelised Eestis laialdaselt levivate luukidega on see, et luuk on kokku valtsitud neljast eraldi tükist ja luugil puuduvad nurkades augud. Samuti on luuk tänu sisemisele tugiraamile tugev ning kannatab nii peale astumist kui ka suurt lumekoormust. Antud luuki on võimalik varustada hingedega, käepidemega ja vajadusel lukustussüsteemidega. 12

13 Joonis 2. Katuseluugi lõige [2] Katuseluugi malli joonestamine ja tükkide väljalõikamine Allpool (Joonis 3) on antud luugi malli joonis, mille järgi tehtud luuki on võimalik paigaldada kas kahe või kolme paani laiuses. Luugi sisemised mõõdud jäävad juhendkaardi järgselt 600x600 mm ja alumise raamosa kõrguseks peab jääma vähemalt 150 mm plekipinnast. Luugi malli joonestamisel on suhteliselt lihtne loogika (joonis 3 ja 4) ning seda võib osavam plekksepp teha ka jooksvalt objektil olles, kuid alati on mugavam valmistada luuk plekitöökojas, kus selleks on ka aja kokkuhoiuks valmis tehtud mallitükk. Töökoja kasuks räägib veel see, et vajalik oleks luugi avamiseks umbes 3x3 meetrine vaba ja tasane ala ning korraliku luugi valmistamine koos kaane valmistamisega on suhteliselt aeganõudev protsess ühe mehe päevatöö. Kuid tulemus on ka seda kõike väärt. Hästiorganiseeritud ettevõte valmistab katuseluuke vihmaste ilmadega juba eelnevalt töökojas ette, et säästa ilusate ilmadega väärtuslikku aega. Objektile tuleks seega juba täielikult valmis luugi komplekt, kus on luugi alusraam koos puidust 50x150 mm siseraamiga ja plekitatud kaas koos kõige juurdekuuluvaga. Plekksepal jääb veel vaid luugi paikasobitamine sarikaid arvestades, puitraami kinnitamine roovlaudise külge naelutamise või kruvimise teel ning plekkosa valtsimine katusepaanidega. Luugi detaile välja lõigetes peab jälgima seda, et lõikes ei esineks teravaid sälke ja seda just nurkades, kus plekil tekivad tõmbepinged. Selliste teravate sälkude kontrollimiseks võib kindaga 13

14 lõikepinna kergelt üle tõmmata ja vaadata, kas kinnas haakub kuhugile taha. Tähtis on see sellepärast, et plekk hakkab tõmbel rebenema just nimetatud kohas ja võib rikkuda kogu töö. Osad plekksepad kasutavad ka saeviili ja käivad sellega lõikepinna üle, et riski vähendada. Joonis 3. Luugi šablooni koostamine [3] Katuseluugi šablooni joonestamist alustatakse sileplekk materjalile, milleks tavaliselt on rullist keritud 1250 mm laiune plekkriba, nurgast. Esimese asjana on vaja joonestada plekile 45 nurga all tsentrijoon. Üks võimalusi selleks on kasutada sirklit, mille teostus on näidatud ka ülaloleval joonisel 3. Teise asjana on vaja määrata kindlaks tulevase luugi puitosa paksus, sest vajalik on teada luugi ülemise serva pikkust, mis on joonisel 3 märgitud numbriga 2. Kui kasutada puitraamina 25x150 mm puitu on lisaks nõutud 600 mm sisemõõdule vaja lisalaiust 50 mm ning lisaks tuleb arvestada juurde ka valtsimiseks 20 mm. Ehk kokku peab ülaserva pikkus olema minimaalselt 670 mm. Kolmanda punktina on märgitud luugi kõrguse märkimine ehk samas ka kantimisjoone märkimine, mis on paralleelne punkti 2 joonega. Minimaalne luugi kõrgus peab olema standardi järgi 150 mm. Arvestada võiks seega kõrguseks 170 mm. Neljanda punktina on näidatud külgvaltside joonestamine. Viies punkt aga näitab 10 mm varu, mis on vajalik luugi avamiseks. 14

15 Seega tuleb punkte 4 ja 5 käsitleda ühe tegevusena tõmmata silepleki servaga paralleelselt esmalt kantimisjoone nurgast joon kuni silepleki alguse servani, lisada varu mm ja tõmmata poolviltune lõikejoon tagasi kantimisjoone nurka. Kuues punkt joonisel tähendab tekkinud nurga ümaramaks kujundamist. Tõmmata markeriga käsitsi nurk sujuvamaks ja ongi luugi mall valmis väljalõikamiseks. Antud joonise järgi tehtav luugimall on maksimaalsete mõõtudega. Külgsuunalisi valtsipikkuseid võib vastavalt oma soovile vähendada, kui näiteks soovitakse teha luugi mall, mis sobituks kahe plekirivi sisse. Joonis 4. Katuseluugi šablooni näitlik joonis [3] Katuseluugi alumise osa valmistamine Kui tükid on välja lõigatud, tuleb need omavahel kokku valtsida. Esmalt valtsitakse omavahel kokku kaks tükki ning seejärel eraldi teised kaks tükki. Need moodustavad luugi ülemise osa ja alumise osa ehk pooled. Siin ei ole vahet missuguse tüki teisele peale valtsida. Arvestama peab lihtsalt seda, et pealmiselt detaililt, millele alumine detail külge valtsitakse, peab ära lõikama esimese valtsi jagu plekki. Kui seda mitte teha siis pealmine detail jääb lihtsalt laiem umbes viie millimeetri jagu ja luuk ei tule täisnurkne või siis jääb nurgavalts teistest tunduvalt laiem. Laiemat nurgavaltsi on aga väga ebamugav maha lüüa ja samas rikub see ka visuaalset pilti luugist. 15

16 Kui nüüd on kaks kahest paari valtsitud, tuleb pooled omavahel kokku valtsida. Siinkohal on oluline, et valtsid oleksid mõlemad ühesugused mõlemad valtsid on luuki vaadates ühte pidi. Viimased 2 valtsi moodustavad luugil külgmised valtsid. Ehk kui üks valtsidest valtsida teistpidi, tekib olukord, kus vesi hakkab jooksma valtsi alla ehk valts jääb nn vastukarva. Et sellist asja vältida on kasulik aegajalt aeg maha võtta ja ennast kontrollida. Hilisem lahtivaltsimine on väga tülikas ja rikub töö. Ka siin on vajalik pealisdetailidel esimese valtsi jagu plekki ära lõigata, et vältida luugil ebaühtlaseid küljemõõte. Foto 2. Kokkuvaltsitud luugi alumine osa [4] Foto 3. Kokkuvaltsitud luugi lahtikeeramine [4] 16

17 Foto 4. Nurkadest järeleaitamine vasaraga lüües [4] Luugi lahtivõtmisel on oma kindel järjekord. Esimesena peab alustama nurkadest ning plasthaamri abil on vaja saada nurgavaltsi murduma õigest kohast. Selleks, et valts paremini murduks vajalikust kohast on soovitatav topeltvaltsitud valtsi veelkord natukene pihttangidega painutada enne lahtivõtmist (foto 20). Foto 5. Luugi ja siseraami kokkusobitamine [4] 17

18 Fotodel näidatud luugil on kasutatud sisemise puitraamina 50x150 mm puitprussi (Foto ), sest kui kasutada lauamaterjali 22x150 mm siis on väga ebamugav paigaldada luugile hingesid. Samuti tagab paksem puitraam tugevama ja stabiilsema karkassi. Kui luuk on raamile ümber saadud (foto 5) on vaja üle lüüa murdejoon ehk ülestõste luugi raamile (foto 6). Selleks võib kasutada kas spetsiaalset tööriista või nagu näidatud fotol 6, võib selleks kasutada ka vana kirvest, mille tera on eelnevalt käiatud sirgeks ja teibatud. See aitab vähendada värvitud plekil värvikahjustuste teket. Oluline on veel siinkohal ära märkida, et vajalik oleks luugile avaldada pealtpoolt survet, et ta oleks ilusti põhjas ja murdekoht asuks õiges kohas. Kui murdekohad on üle käidud, lüüakse plasthaamri abil kokku lamavvaltsid. Jälgida, et murdekoht tekiks õigesse kohta ning plekile ei tekiks volte ja mõlke kohti. Foto 6. Nurga kanti löömine [4] 18

19 Foto 7. Pleki painutamine ja kinnitamine luugi peale [4] Kui nurgad on kantis ja lamavvaltsid kinni löödud on vaja üleolev plekk painutada luugi puitraamile peale, kinnitada kuumtsingitud papinaeltega ja ülejääv osa ära lõigata. Fotol 7 oleval luugil on kasutatud malli, mis on arvestatud 200 mm kõrge luugi raamile ning seetõttu jääb ka plekki üle. Kasutada võib ka varianti, kus puitraamile tõusev luugi plekiosa lõpeb raami ülaserva juures ning puitraami peale kanditakse eraldi liist Katuseluugi kaane valmistamine ja lisadetailidega varustamine Viimaseks tööetapiks oleks luugile kaane valmistamine ja varustamine vähemalt käepidemega. Kaas valmistatakse üldjuhul 22x100 mm kuivast saematerjalist. Luugi kaane mõõdud tuleb võtta alati konkreetse luugi alusraami järgi, sest kui luugi kokkuvaltsitud tükkide avamisel ei ole alusraam jäänud täpselt täisnurkseks, ei sobitu hiljem täisnurkseks ehitatud luuk paika. Luugile tuleb jätta igas suunas ka väike nn mängumaa, mis võiks jääda vahemikku mm. Seda põhjusel, et kaas sobiks luugile ka niiskusest tingitud kõikumiste järel ja kaane pealepanek ei oleks liigselt tihe. Kui kaas kinnitada alusraamile hingedega, siis peab lisaks arvestama veel kaane avanemisraadiusega ja varu suurendama kaane avanemise suunas. Lisaks tuleb jälgida, et kaane kinnitamiseks alusraamile tuleb hinged paigaldada luugi alumisse osasse, kus on tagatud parem 19

20 veekindlus. Avanemise fikseerimiseks on vaja kasutada ketti või muud seadet, mis ei lase kaanel liigselt avaneda ja murda kaant hingede küljest lahti. Kaane plekitamisel kasutatakse kahte eri detaili kanditud liist, mis katab kaane välisseinad ja sileplekist pealistükk, mis valtsitakse küljeprofiili taha ühekordse valtsiga. Küljeprofiili lõige on näidatud alloleval joonisel 5 ning töö teostamise piltidel 10 ja 11. Pikkus peaks liistprofiilil olema piisav, et ühe profiiliga saaks katta kogu luugi küljed ja jääks veel kokku umbes 3 cm jagu valtsimisruumi ehk siis valts tuleks ainult ühte nurka kogu perimeetri ulatuses. Joonis 5. Kaane piirdeliist [3] Kui hakatakse paigaldama liistu kaanele siis valtsivaru 15 mm tuleks jätta kohe üle esimese nurga (foto 10). Liistule märgitakse külgede pikkused ja nurkade asukohad jooksvalt liistu paigale sobitades, niikaua kuni ring saab täis. Alles siis saab liistu lõplikult paika lükata ja kuumtsingitud naeltega kinnitada alt nurkadest alusraamile. Nurgavalts teostatakse poolteisekordsena ehk lüüakse vastu luugi seina maha lamavvaltsiks. Kindlasti veenduda kaane sobivuses peale liistu paigaldust, sest liist võtab samuti oma osa laiusest maha (foto 12). Viimane ülesanne on paigaldada peale sileplekist pealisplekk. Selleks on lihtsaim viis asetada kaan tagurpidi keeratud sileplekile ja joonistada liistu ülavaltsi kontuurid plekile. Seejärel lõigata 20 mm varuga märgitud joontest eemalt plekitükk välja ning kantpingil kantida ette murdejooned mööda varem märgitud märkejooni. Pealisplekk valtsitakse ühekordse valtsiga ja nurgad võib murda tagasi, et vältida võimalike vigastusi terava nurga tõttu. 20

21 Foto 8. Enne kaane plekitamist kontrollida sobivust [4] Foto 9. Kaas on varustatud käepidemega enne plekitamist [4] 21

22 Foto 10. Kaane piirdeliistu paigaldus ja nurkade lahendamine [4] Foto 11. Õieti lahendatud nurga väljanägemine [4] 22

23 Foto 12. Kaane sobivuse kontroll peale piirdeliistu paigaldust [4] Foto 13. Nõuetekohane valmis katuseluuk [4] 23

24 4.2 Korstnaümbruse teostuse 2 varianti, mis tagavad standardis nõutud kalded korstna taga, ilma veetaskuteta Väga oluline osa professionaalse plekksepa oskustepagasis on oskus teostada korstnaümbrust vastavalt juhendkaardile ja eesti standardile, kus korstna taga on sadul ja kus korstna taga- ja küljetükk on eelnevalt omavahel kokku valtsitud, et viia miinimumini vee äravoolu takistus korstna tagant. Sadul, ehk kalde tekitaja on vineerist või laudisest kolmnurkne detail korstna taga, mis peaks elimineerima veeloigu tekke korstna taha. Eestis üldkasutatav lahendus aga pahatihti ei taga piisavalt head vee ärajooksu, kuna korstna plekist-tagatükk valtsitakse kohapeal küljetüki külge ja valts ei anna piisavalt järgi valtsi maha lüües. Seetõttu tekib jällegi valtsi taha veeloik. Harvad pole ka juhused, kus teostatud lahendus on üldse ilma sadulata ehk sirge tagusena, kus vesi eriti hästi lompe tekitab. Seisev vesi katusel on aga plekki kahjustav ja vähendab tunduvalt selle eluiga ja vastupidavust korrosioonile. Et edendada paremate lahenduste kasutamist ka Eestis on järgnevalt ära toodud kaks erinevat lahendust korstnaümbruse teostamiseks. Mõlemal juhul valtsitakse korstna plekist taga- ja küljetükk omavahel kokku enne paikapanemist. Soome plekkseppade ringkonnas tuntakse esimest varianti vana variandina või esineb ka termin penkkijuuri ja teist uuena. Veepidavuse poole pealt nad muidugi vahet ei oma, sest mõlemad on valmistatud topeltvaltsi kasutades erinevus on vaid visuaalses pildis. Parema ülevaate saamiseks on lõputöö autor ehitanud katuse maketi, kuhu on paigaldatud korstnaid imiteerivad kastid ning mõlemad versioonidest on läbi tehtud. Edaspidi kasutatakse kokkuvaltsitud taga- ja küljetüki puhul nimetust korstnajuur, mis on kõnekeelde tulnud Soomes kasutatavast sõnast piipunjuuri ja on kasutatav eestlastest plekkseppade seas. 24

25 4.2.1 Uuema versiooni järgi korstnaümbruse teostus Uuema versiooni tunneb ära selle järgi, et juure valts asub korstna taganurgas, kust see tõuseb mööda nurka üles. Järgnevalt on ära toodud katusemaketi pealtvaade (joonis 6) ja tähtsate mõõtude võtmise põhimõtted ning teostusjärjekord. Joonis 6. katusemaketi pealtvaade ja tähtsate mõõtude kujunemine juure valmistamiseks [3] Esimene ülesanne korstnajuurt koostades on küljetüki valmistamine. Küljetüki pikkuseks kujuneb joonise järgi mõõtude number 1 ja 2 summa ning mahajääva osa laiuseks kujuneb mõõt nr 5 ja vastavalt standardile peab ülestõste kõrgus korstnale olema vähemalt 300 mm. Mõõt number 2 tuleks võtta orienteeruvalt 500 mm ja mõõtu number 1 võttes tuleb arvestada varuks üle valtsi ääre soovitatavalt 100 mm jagu. Kui vajalike mõõtudega plekk on olemas, tuleks plekile ette kantida korstnale tõusev osa ehk 300 mm. Vajalik on vaid kerge kant, et oleks hiljem lihtsam juurt avada ja märketöid teha. Järgmisena tuleb kanda plekile nurga asukoht ehk mõõt number 1 ja samuti kaldenurk nr 1, mille võtmine on näidatud alloleval fotol 14. Kaldenurk märgitakse küljetükile korstnale püsti jäävale osale. Oluline on ennast kontrollida ja vaadata, et detail oleks ees õiget pidi ning mõõdud märgitaks õigesse kohta. 25

26 Foto 14. Küljetükile vajaliku kalde võtmine. Kaldenurk nr 1 [4] Kui kaldenurk on samuti küljetükile joonestatud siis tuleks orienteeruvalt 45 kraadise nurga all joonestada joon ka mahajäävale osale (foto 15). See tekitab lahtivõtmisel varu. Tekkinud nurk joonte ristumiskohas ehk alanurgas oleks vajalik joonistada sujuvamaks. Seda võib vabalt teha käsitsi markeriga tõmmates. Näide lõplikust lõikejoonest on alloleval fotol 15. Lõigata mööda joont ülearune plekk ära ning kontrollida lõikepinda, et see oleks ühtlane ja ilma teravate sisselõigeteta. Eriti tähtis on korrektne lõige nurgapiirkonnas, sest seal tekivad kõige suuremad tõmbepinged ja pleki rebenemine toimub alati just seal, kui ei ole oldud piisavalt hoolas lõikamisel. Kasutada võib ka eelnevalt nimetatud meetodit, kus saeviiliga käiakse lõikepind üle. 26

27 Foto 15. Küljetükile kantud kaldenurk nr 1 ja lõikejooned [4] Järgmisena tuleb valmistada korstna tagumine tükk. Selleks leiame vajalikud mõõdud joonist kasutades. Nii nagu küljetükilgi, on ka tagumisel tükil korstnale tõusva osa minimaalne kõrgus 300 mm, kuid võimalusel võtta enam. Korstna tagumise tüki valmistamisel võiks kasutada plekki laiusega üks meeter. Sellisel juhul on tagatud standardis toodud nõuded ja ka edasine valtsimine on mugavam, sest ruumi on rohkem korstna taga. Tagumise tüki pikkuse moodustavad mõõdud numbritega 3, 4 ja 5. Mõõt number 3 võiks jääda vahemikku mm. Teised mõõdud olenevad juba reaalsest olukorrast. Kas siin tuleks võtta mõõdu nr 5 juures piisav varu üle valtsi ääre, ehk orienteeruvalt 100 mm. Liiga täpne pikkuse arvestamine võib valusalt kätte maksta. Nii nagu küljetükil on vaja ka tagumisel plekil ette kantida murdekoht korstnale tõusva osaga. Seejärel tuleb peale märkida nurga asukoht ja samuti kontrollida ennast, et detail oleks ees õiget pidi ja nurk märgitaks õigesse kohta. Peale nurga asukoha märkimist on vaja võtta korstnalt 27

28 järjekordne kaldenurk number 2, mis on näidatud ka alloleval fotol 16. See on nurk, mille moodustab korstna taga oleva sadula vastu korsten olev serv ja korstna püstine nurk. Foto 16. Kaldenurga number 2 võtmine [4] Järgneval fotol 17 on ära näidatud, kuidas märkida tagumisele korstnajuure tükile lõplik lõikejoon kasutades selleks ümberpööratud küljetükki. Ka siin peab olema ettevaatlik ja kontrollima ennast, et märkimisel oleksid kohakuti asetatud mõlema detaili kõrgused ehk korstnale tõusvad osad. Küljetükk on aga keeratud tagurpidi ehk seljaga ülespoole. Fotol 18 on näidatud, kuidas valminud tükid omavahel asetsema hakkavad ja järgneval pildil 19 on tükid juba omavahel kokku valtsitud. Jälgida, et valtsides oleks alumine tükk korstna tagune ja pealmine tükk küljetükk ehk tagumine tükk valtsitakse küljetükile. Kui tükid omavahel sassi ajada ja valetpidi valtsida, tekib jällegi eelpoolnimetatud olukord, kus valts jääb nn vastukarva. 28

29 Foto 17. Tagumisele tükile lõikejoone märkimine küljetüki järgi [4] Foto 18. Valmislõigatud tükkide kokkusobitamine [4] 29

30 Foto 19. Korstnajuur kokku valtsitult [4] Tükke kokku valtsides valtsitakse kõigepealt sirged osad ja siis viimasena kaare osa. Kaarekohta valtsides on soovitatav kasutada valtsimiseks haamri ümarat varreosa, mis ei jäta plekile teravaid löögijälgi ja valtsimine sujub samuti lihtsamalt. Kui topeltvalts on tehtud kogu pikkuse ulatuses siis on soovitatav lihtsama juure avamise mõttes pihttangidega anda valtsile eelnevalt ette murdekoht nagu on näidatud fotol 20. Antud näpunäide muudab juure avamise oluliselt lihtsamaks ja plekile jääb vähem defekte ja asjatuid mõlke. Valminud juurt paika pannes on esimeseks ülesandeks lükata paika ülanurk. Seejärel kasutades lukutange on vaja fikseerida küljetüki asukoht, samal ajal nurka kindlalt paigal hoides (foto 21). Järgnevalt suruda paika tagumise tüki ettekanditud koht ja samal ajal suruda plekki ka sadula madalama randi kohal, et tekiks visuaalselt ette koht, kus hakkab asuma sadula kalde alumine murdekoht. Spetsiaalse tööriista või siis antud näitel selleks otstarbeks kohandatud kirve ja plasthaamri abil tuleb lüüa sisse alumine kaldekant (foto 22). Samal ajal hoides kindlasti plekki vastu korstna tagaseina ja ülakanti õiges kohas. Kui rant on tehtud, fikseerida ka tagumine tükk kas kruvides pleki ülaserva kruvi või lüües nael. Veenduma peab selles, et naela ega kruvi ei paigaldataks kohta, mis hiljem katusepinda alles jääb. 30

31 Foto 20. Eelnevalt murdekoha pihttangidega ette andmine [4] Foto 21. Juure paigaldamine korstnale. Algusfaas [4] 31

32 Foto 22. Tagumise kaldenurga löömine [4] Järgnevalt lüüakse kokku nurka jääv, varust tekkiv paun ja viimistletakse nurk ja nurgavalts. Edasi tehakse valts tagumise tüki lõpuosale, kuhu valtsitakse teine küljetükk. Valtsi üldehitus on nähtav fotol 23 ja valmis teostus fotol 24. Korstna esiosa pleki ja teise küljepleki valmistamist ja valtsimist antud lõputöös ei käsitleta, sest tegemist on lihtsamate protseduuridega ja ei ole antud alapeatüki teemat silmas pidades olulised. Tähtis oli aru saada korstnajuure koostamise põhimõtetest ning paigaldustööde mõistlikust järjekorrast. 32

33 Foto 23. Paigaldatud korstnajuur [4] Foto 24. Valmis korstnaümbruse üldpilt uuema versiooni järgi [4] 33

34 4.2.2 Vanema versiooni järgi korstnaümbruse teostus. Vanema malli korstnajuure teostus on väga sarnane katuserennile veesüliti valtsimisega. Põhimõtteliselt on tegemist isegi sama asjaga, kuid vaja on arvestada sadulast tekkiva lisavaruga. Vana malli korstnajuure omapäraks on see, et kui niinimetatud uuel mallil jääb korstna tagumisele nurgale püstvalts nähtavale siis vana versiooni järgi tehes jookseb valts lamavvaltsina mööda korstna tagaseina poolviltu üles. Nurk vormitakse plasthaamri ja valtsraua abil ilusti kanti, kuid siinkohal on väga oluline korstna müüritise ja eriti nurga hea kvaliteet, sest plekk kopeerib alusmüüritise sirgelisust. Korstnajuure valmistamine algab küljetüki kujundamisega. Esimese asjana tuleb määrata tooriktükile vajalikud algmõõtmed. Selleks kasutame joonisel 6 toodud põhimõtteid. Foto 25. Korstnajuure küljetüki kujundamine [4] 34

35 Foto 26. Valmislõigatud küljetükk [4] Küljetüki pikkuseks kujuneb joonise järgi pikkuste üks ja kaks summa. Siinkohal on pikkuse number kaks määramisel seos korstnale ülestõste kõrgusega. See peaks olema vähemalt sama suur ülestõstega või soovitavalt isegi 150 mm võrra pikem ehk kokku soovitatavalt vähemalt 450 mm. Mõistlik varu on alati kasulik jätta. Pleki mahajääva osa laiuse määramisel arvestada samuti varuga kuni 100 mm. Kantida ette murdekoht. Järgmise sammuna on vaja märkida korstna nurga asukoht plekile ja mahajäävale osale tõmmata kanditud randist täisnurga all joon (foto 25). Küljetüki lõikejoonte kujundamine on näidatud fotol 25, kuid selgitavalt võiks lisada, et mahajäävale osale joonistatud varu 35 mm on mõeldud eeskätt korstna taha tekkiva kalde kompenseerimiseks juure paigaldamisel ning näidatud nurk püstisel osal on sõltuvuses katuse kaldest. Mida järsem on katuse kalle, seda väiksem võiks olla nurk, mis on antud fotol 25 näidatud. Ehk ühesõnaga, katuse kalde suurenedes läheb detaili nurk järsemaks. Antud 45 nurka on kasutatud korstnajuure tegemiseks näidiskatusele, mille kaldenurk on orienteeruvalt 40. Valmislõigatud küljetükk on näidatud fotol 26, kus on näha ka, et detailile on jäetud nurgas valtsimise varu 4 mm jagu. 35

36 Foto 27. Tagumise tüki kujundamine joonise 6 järgi ja vajalikud mõõdud [4] Järgmisena on vaja valmistada korstna tagumine tükk. Tooriku mõõtude määramiseks kasutame taas joonise 6 abi, millega määrame vajalikud mõõdud. Seejärel kanditakse ette murdekoht. Kanti ei ole soovitatav teha väga järsku. Piisab kergest murderandist. Hilisemal korstnajuure avamisel saab käsitsi kaldenurka suurendada, valtsrauda taga toeks hoides. Nii nagu küljetükilgi on ka siin oluline korstna nurga asukoha märkimine. Vastavalt fotol 27 näidatule, on soovitatav jätta valtsimiseks varu. Selleks on nurka tõstetud ettekanditud randist kõrgemale kahe valtsi kõrguse võrra ehk kokku umbes 8 mm jagu. Tähele tuleb panna, et märketööd on tehtud ümberpööratud tagumisele tükile. Tagumise tüki lõikejoonte joonistamine on näidatud fotol 28. Selleks on asetatud õiget pidi olev küljetükk tagurpidi olevale tagatükile peale, nurgad kohakuti. Enne lõikamist tuleb kontrollida märkejoonte õigsust ja seda, kas detailid olid ees õieti. Kui kõik toimingud on tehtud korrektselt, võib lõigata ülearuse pleki mööda märkejoont ära ning tükid omavahel kokku valtsida. Jällegi on siinkohas oluline tähelepanuna, et tagumine tükk valtsitakse küljetüki taha. See tähendab seda, et tagumine tükk on alumine tükk ja pealmine tükk on küljetükk. Küljetükk on nihutatud 4 mm võrra 36

37 ehk esimese valtsi võrra allapoole ja fikseeritud lukutangidega valtsimiseks. Valtsides on samad põhimõtted mis alati esimesena sirged osad ning viimasena nurga osa. Seejärel anda topeltvaltsile pihttangidega ette kerge eelkalle parema avanemise tagamiseks (foto 20). Foto 28. Küljetüki abil tagumisele tükile lõikejoonte märkimine [4] Foto 29. Kokkuvaltsitud korstnajuur [4] 37

38 Kokkuvaltsitud korstnajuure avamisel tuleb olla ettevaatlik, et nurka ei liigutataks väga palju edasitagasi, sest vastasel juhul võib topeltvalts hakata rebenema. Lahtivõtmine peaks toimuma lõpliku asukoha vahetus läheduses. Avamisel on vajalik plasthaamer, millega saab nurgast vajadusel kaasa aidata, kui plekk hakkab kuskilt mõlke tekitama. Seejärel korrigeerida kanditud rantide kaldeid järsemaks, kasutades selleks valtsrauda ja käsi. Paigaldusel erinevusi võrreldes eelmises alapeatükis toodud korstnajuurega ei ole, peale selle, et siin on peale korstnajuure nurga paika surumist ja küljetüki paika fikseerimist vajalik koheselt vormida korstna tagumine püstnurk. Selleks on parimaks abivahendiks plasthaamer, plekksepavasar ja valtsraud. Plekki vastu korsten surudes ja haamriga ettevaatlikult plekki vormides saab asi üsna lihtsa vaevaga tehtud. Seejärel tuleb teostada kalderandi löömine korstna taha ja lõpuks võib kokku lüüa tekkinud paunad (foto 31). Foto 30. Lahtikeeratud korstnajuur [4] 38

39 Foto 31. Paigaldatud vana malli korstnajuur [4] Foto 32. Valmis teostuse üldpilt [4] 39

40 Foto 33. Vanal mallil on taganurk sirge ja ilma nähtava valtsita [4] Korstnale esitüki ja teise küljetüki valmistamist ja valtsimist antud lõputöös ei käsitleta. Tegemist on lihtsama protseduuriga ja ei ole antud alapeatüki teemat silmas pidades oluline. 40

41 4.3 Katuserennile veesüliti valtsimine. Räästasõlme ehitusvariant Katuserenn on valtsplekk-katustele kõige iseloomulikum veeärastussüsteem. Kasutatakse seda ka kivikatuste ja viimasel ajal ka osade profiilkatuste puhul, kuid seda harvemini. Antud peatükis on ära toodud katuserennile veesüliti valtsimine topeltvaltsi kasutades ja aluspleki paigaldus meetodil, kus roovi esimene laud jääb täielikult plekiga kaitstuks. Viimane on täiendav variant standardis juba esitatud versioonidele räästasõlmede lahendamiseks. Järgnevalt on näidatud katuserennile veesüliti valtsimine ning antud on ka soovitusliku šablooni ehitus ja mõõdud. Veesüliti detailid saab edukalt töökojas eelnevalt valmis teha, kui on teada katusel allajooksude kohad. Joonisel on ära toodud nii vasakule- kui ka paremale poole renniotsa tuleva veesüliti joonised, kuigi need on vaid peegelpildis. Mõõdud on pigem soovituslikud ning on vaja vastavalt objekti olukorrale ja vajadustele üle hinnata. Joonis 7. Veesüliti šablooni joonis ja soovituslikud mõõdud [3] 41

42 Järgnevalt on fotodel näidatud renniotsale lõikejoonte peale märkimine ja valtsimise ning avamise teostus (fotod 34-37). Renni ülestõste kõrguseks võiks arvestada vähemalt 130 mm, kui tegemist on 100 mm kõrge tugipuuga. Šabloonile on püstise osa kõrguseks valitud joonise järgi 200 mm põhjusel, et sellest osa läheb kaduma sõlme lahtivõtmisel tekkiva voldi tõttu ja hiljem on lihtne ülejäävat osa maha lõigata. Foto 34. Renni näitetükile veesüliti asukoha märkimine [4] Nurga kauguseks servast on valitud 250 mm nii nagu on ka veesüliti toorikul mahajääva osa laius. Enne märketöid on rennile vajalik ette kantida püsti jääv osa. Lõikejoone märkimisel on soovitatav jätta valtsimisvaru ning tõsta nurk umbes 10 mm võrra kõrgemale (foto 34). Lõikejoone märkimiseks kasutame veesüliti šablooni, asetades selle alloleval fotol 35 näidatud viisil ja lõikame seejärel ülearuse pleki ära. Detailide kokkuvaltsimisel jälgida, et valts tuleks õiget pidi. Nii nagu lõikejooni märgiti, nii ka valtsitakse ilma detaile ümber keeramata. Lahtivõtmisel tuleks plekksepavasaraga või plasthaamriga nurka lüües vajadusel kaasa aidata avanemisele ja võimalikud teravad mõlgid välja lüüa. Nurka tekkivad voldid lüüakse lõplikult kokku juba renni täpses asukohas, kus on selgelt näha veesüliti vajalik nurk renni suhtes. Katuserenni valtsitud veesüliti valmis sõlm on näidatud fotol

43 Foto 35. Veesüliti šablooni järgi rennile lõikejoonte märkimine [4] Foto 36. Veesüliti on valtsitud renni külge [4] 43

44 Foto 37. Sõlme lahtikeeramine [4] Foto 38. Valmis sõlme väljanägemine [4] 44

45 Teise asjana on antud peatükis ära toodud ka Soomes laialt kasutatud räästa lahendus katuserennide puhul. Sellist lahendust ei ole näidatud ei Eesti plekk-katuste standardis ega ka RT juhendkaardis. Allolevalt jooniselt on näha, et selle sõlme puhul jääb esimene roovilaud täielikult plekiga kaetuks ja kaitstuks ilmastikumõjude eest. Esimese roovilaua alla kinnitatakse spetsiaalse kujuga liist (joonis 8), mis jääb laua servast üle 15 mm võrra. Liist kinnitatakse roovilaua külge nii, et värvitud pool jääb allapoole ja seega on ka visuaalses mõttes alt vaadates räästa äär ilusam. Liistu kanditud randi taha lükatakse räästaplekk. Joonis 8. Räästasõlme lahendus Soome näitel [3] 4.4 Ripprenni teostusvariant Soome näitel topeltrennina Topeltripprenni ehitus on käesolevas lõputöös ära toodud mitmel põhjusel. Esiteks on tegemist ühe Soomes väga laialt kasutatud lahendusega suurematel korrusmajadel ning juhul, kui eesti plekksepal on tarvis seal tööd teha just sellise renni rekonstrueerimisel siis on allpool toodud näpunäited väga vajalikud. Teise põhjusena nimetaks varianti, kus antud lahendust võiks kasutada ka Eesti oludes, sest see pakub just suurematele katustele visuaalselt ilusat räästalahendust, tugevat ripprennikonstruktsiooni ja sisemine vihmaveerenn on ka kubatuurilt võimalik mahukas teha. Kujult võib sisemine renn olla kas kaarjas või kantis. Esimene variant tagab aga paremat vee ärajuhtivust ja võiks olla ka seetõttu eelistatud. 45

46 Sisemise renni moodustab omavahel topeltvaltsimise teel kokkuvaltsitud valmisosad, mis tihtilugu on kogu hoone pikkuses ühes tükis. See tähendab isegi 30 m pikkuseid valmisosasid. Selliste rennide paikasaamine on aga väga keeruline ja vajab ka vähemalt 2-3 töömeest. Et rennidele tekiksid ka kalded, on olemas erinevaid variante kuidas seda saavutatakse. Tavaliselt kantis kujuga siserennidel kanditakse detailidele kohe kalded valmis ja detailid ühendatakse topeltvaltsiga kindlas järjekorras. Renni alla paigaldatakse kalde järgi, kaitsevahendiga kaitstud lauamaterjalist tugipuud. Kaarja kujuga rennide puhul saab kaldeid tekitada kas renni tagaseina kergitades või siis kasutades U-kujulist valmiskanditud profiili, kus peale rennile kalde andmist lõigatakse ülemäärane plekk ära ning äär keeratakse eesosas vinklile ja kinnitatakse neetimise teel iga 20 mm tagant. Vinkli peale kanditakse eraldi liist, mis on toodud alloleval joonisel. Joonis 9. Topeltrenni lahendus Soome näitel. Lõige räästalahendusest [3] 46

47 Joonis 10. Liistu lõige ja soovitatav kuju [3] Pikkade rennide puhul on kindlasti vaja arvestada ka soojuspaisumistega ja võtta selleks ka vajalikud ettevaatusabinõud tarvitusele. Lahendusteks oleksid kas soojuspaisumisest tingitud liikumist lubavad lamavad topeltvaltsid või spetsiaalsed kummist vaheosaga muhvid, mis on kasutusel eriti titaantsinkkatuste puhul. Joonis 11. Põhimõtteline lõige rennist [3] 47

48 Alumisele renni katteplekile on tihti kanditud ka ette alaossa veenina ja puuritud ka 3.2 mm needipuuriga iga poole meetri järel tuulutusaugud. Omavahel kinnitatakse välimised renniplekid kas neetimise teel või pinalivaltsiga. Kuigi enamasti on Soomes kasutatud topeltrenni süsteemi, leidub ka hooneid, kus on kasutatud renne, millel välimist katteplekki pole. All olevatel piltidel on näidatud ühekordse renni karkass ja teostuse väljanägemine. Siin on paigaldatud 8 mm rauast painutatud renni haagid kohe kalde alla ja ette servale on paigaldatud tugevduseks metallvinkel. Renn on koostatud omavahel topeltvaltsimise teel ühendatud ettekanditud tükkidest. Sellise renni puuduseks on see, et valtsi koht peab olema teostatud äärmiselt hästi ka visuaalses mõttes, sest see on alt nähtav. Renni eest äär needitakse vinkelraua külge orienteeruvalt iga 300 mm tagant. Renni pikkused võiksid jääda alla 15 meetri soojuspaisumisest tingitud liikumiste tõttu. Renni otsad valtsitakse topeltvaltsiga ja vajadusel tinutatakse. Allajooksu torud, mis on umbes 150 mm pikad, valtsitakse tihendatud ühekordse valtsiga renni külge ja ühendatakse seejärel allajooksu süsteemiga. Foto 39. Ühekordse renni lahendus Soome näitel. Renni kandekarkass [4] 48

49 Foto 40. Ühekordne renn [4] Foto 41. Ühekordse renni näide Soomes Helsinkis [4] 49

50 4.5 Vertikaalpindade katmine plekiga, kasutades Pinalivaltsi Valtskatuste puhul on sageli olukorrad, kus on vaja üleni plekitada mõni kõrgem korsten või seinaosa. Eriti kasutatakse katustel asuvate suurte seinaosade ja korstnate puhul lausplekitust Soomes. Tihtilugu on aga alus, kuhu planeeritakse uus lausplekitus asendada, väga ebatasane, et sellel valtsi kokku lüües plekk kannatada ei saaks ja plekile ei tekiks inetuid jälgi. Selleks on Soomes kasutusele võetud nn penalisauma e. Eesti keeles pinalivalts. Antud lahendus on siiski üsna harva kasutatav ning sellest teatakse ka vähe isegi plekkseppade ringkonnas, kuid olgu ta siinkohal ära toodud, kui üks väga hea variant pindade korrektselt ilusal lausplekitusel. Võrreldes tavaplekitusega on esimeseks erinevuseks pinalivaltsi kasutades see, et tööga liigutakse tavapärasest erinevalt ülevalt allasuunas, ehk korstna pealt juure suunas. Teiseks erinevuseks on see, et kahe plekipaani ühendusvaltsi ei valtsita kokku plasthaamriga lüües, vaid iga järgnev paan lükatakse ülemise paani valtsi vahele. Selline tehnoloogia tagab väga ilusa ja valtsi muljumisteta pinna. Alloleval pildil on näide suure laotuspinnaga korstna plekitus, kus aluspinnaks on olnud väga ebaühtlase ja kehva müüripinnaga ventilatsioonikorsten. Foto 42. Korstna lausplekitus pinalivaltsi kasutades [4] 50

51 Joonis 12. Lõige detailist ja soovitatavad mõõdud mm-tes [3] Foto 43. Pleki kinnitus korstnale [4] 51

52 Pinalivaltsi kasutades ei tohiks kasutatava pleki laius olla suurem kui 610 mm, miinus valtsid. Kui kasutada laiemat plekki, tekib oht, et plekk tuleb nõtkumise tagajärjel soonest välja. Seda just pikkade detailide korral. Samuti on paigaldus laiema plekiga väga ebamugav. Kõige tähtsam on paigaldusel jälgida, et plekk läheks soonde ühtlaselt ja kuni soone põhjani. Detailide valmistamisel kantpingil tuleb meeles pidada, et soont ei surutaks liigselt kinni, sest vastasel juhul on paigaldus väga vaevaline ja raskendatud. Soovitatav on kantimise ajal soonde asetada ajutine plekkliist või siis mingisugune piiraja kantpingi vahele. 4.6 Keeruliste detailide valmistamine plekist, kasutades Pittsburghi valtsi Keerulisemate plekidetailide valmistamist tuleb plekkseppadel ette eeskätt muinsuskaitseliste hoonete valtsplekk-katuste vahetusel. Olgu selleks kas mõni müüriplekk või muu ehisdetail. Alljärgnevalt on välja toodud suurepärane variant keerukamate plekkdetailide valmistamiseks. Erinevates raamatutes ja Soome plekkseppade ringkonnas tuntakse sellist valtsi kas Pittsburghi valtsina või Bostonvaltsina. Arvo veski raamatus Plekksepatööd on seda nimetatud kombineeritud nurgavaltsiks [6, p.39]. Alljärgnevatel piltidel on näidatud autori poolt valmistatud suvalise detaili valmistamine, kasutades nimetatud valtsitüüpi. Nimetatud valtsi tegemiseks on olemas ka vastav masin Lockformer ja seda valtsi kasutatakse eeskätt ventilatsioonisüsteemi detailide valmistamisel. Samas on see ka väga sobilik katusetöödel keerukamate detailide valmistamiseks. Näites toodud detaili ehitamisel on aga valtsid tehtud kantpingil. 52

53 Joonis 13. Pittsburghi valtsi lõige ja tööpõhimõte. [5] Nii nagu igal valtsil on ka siin niinimetatud väike ja suur valts. Väike valts, mis on näidatud ka joonisel 13 paremal pool on tavaline umbes 5 mm laiune 90 nurga alla keeratud serv. Keerukamate detailide valmistamisel tehakse väike valts alati kujundile, millel ei ole serv sirge (foto 44). Suurt valtsi seevastu saab teha ainult sirgetele detailidele, ehk plekiribadele. Olenevalt sellest, kumba pidi suur valts plekiribale kanditakse, saab ka kujundid ehitada. Näites toodud plekiribale on kanditud need erinevat pidi seega on tekkinud astmeline detail (foto 46 ja 47). Kindlasti peab aga sellist valtsi kasutades meeles pidama seda, et tegemist ei ole topeltvaltsiga ja vesi pääseb hõlpsalt valtsi vahele. Selleks tulebki sellist valtsi kasutades hiljem kogu valts terves pikkuses tinutada. 53

54 Foto 44. Keerulise kujuga detailile on tehtud väike valts [4] Detailide omavahelisel kokkusobitamisel tuleb ettevaatlikult painutada suurt valtsi vastavalt keerukamale kujundile. Juhul, kui valtsi soon läheb painutamise käigus kinni, võib selle uuesti lahti lükata näiteks ehitusnuga kasutades. Järk-järgult liikudes saab väikese valtsi suure valtsi soonde lükata ja seejärel koheselt oleks soovitatav plekksepavasaraga peale lüüa suure valtsi äär, mis lukustab väikese valtsi suure valtsi soonde ja detailid ei eraldu üksteisest (foto 45). Kui detailid on kogu pikkuses ühendatud, võib kogu suure valtsi ääre väikesele valtsile peale lüüa ning vasturauda kasutades valtsi ilusamaks vormida. 54

55 Foto 45. Detailide omavaheline kokkusobitamine [4] Foto 46. Valmis müüridetail [4] 55

56 Foto 47. Detaili vaade altpoolt [4] 4.7 Tüvikoonuse valmistamine ja valtsimine plekipaani Tüvikoonuse valmistamine ja plekipaani valtsimine on igale plekksepale elementaarselt vajalik oskus ning seetõttu on siinkohal ära toodud ka kogu protsess alates tüvikoonuse valmistamisest kuni selle täieliku valmimiseni ehk valtsimiseni plekipaani. Ära on toodud ka malli joonis ning valtside teostus. Käesolevas lõputöös on kasutatud kantpingil valtside kantimist ja detaili torul käsitsi ümaraks voolimist, kuid kui ettevõttel on olemas vastavad seadmed Lockformer valtsi tegemiseks ja Rullikmasin detaili ümaraks voolimiseks on muidugi mugavam tüvikoonus nende seadmete abil teha ning samuti jääb ka tulemus ilusam. 56

57 Joonis 14. Koonustoru šablooni soovitatavad mõõdud [3] Samade töövõtete järgi valtsitakse kõik torud vahet ei ole kas nad on koonuselised, sirged või ovaalsed. Lisaks torukoonuse valmistamisele ja valtsimisele on peatüki lõpus ära näidatud ka alarõhutuulutite torude paigaldusel väga olulise sisemise tugevduskrae tegemine. Tugevduskrae aitab muuta alarõhu-tuuletustoru jäigemaks ja stabiilsemaks tuuliste ilmadega ning vähendab nende värinaid. Tugevduskrae paigaldatakse toru asukohta otse roovlaudise külge naelutades või kruvides ning jääb alarõhu-tuulutustoru sisse tugevduskarkassiks. Foto 48. Koonustoru šablooni vormimine ümaraks kasutades metalltoru [4] 57

58 Koonustoru painutatakse torul kätega surudes võimalikult ühtlaselt kaarjaks. Toru, millel painutustoimingut läbi viia, võiks olla soovitatavalt vähemalt 80 mm läbimõõduga ning metallist, sest koonustoru kokkuvaltsimine toimub samuti torul ja selleks oleks vaja tugevat alust. Valtsides on soovitatav esimese asjana kokku valtsida koonuse otsad. See lukustab valtsid ning detail püsib kujukindlana. Vajadusel saab pihttangidega valtsi kinni pigistada ja lõpuks plastvasaraga kogu valtsi kokku lüüa. Vasaraga lüües võiks suund olla pea-aegu püstloodis valtsi peale. See tekitab valtsile nn luku ehk suure valtsi alanurka tekib murdekoht siledast plekiosast kõrgemale ja see takistab valtsil hiljem lahti minemast. Kasutatud on ka varianti, kus hiljem lüüakse metalltorni või naaskliga iga mm järel valtsi peale jälg, mis töötab samuti lukuna. Kui torukoonus on kokku valtsitud, lõigatakse alumine serv vastavalt vajalikule kaldenurgale kääridega ära. Esimene lõikamine tehakse võimalikult ligilähedaselt vajalikule kaldele ja täpsemad lõiked teostatakse vastavalt alloleval fotol näidatud tööprotsessi kaudu, kus ühe käega hoitakse torukoonus vajalikus asendis ning teise käega tõmmatakse mööda siledat aluspinda markeri abil lõikejoon. Protsessi korratakse niikaua kuni nõutud kvaliteediga kaldenurk on saavutatud ja toru on eestvaates sirge. Samamoodi käib märkimine ka alumise valtsi paindejoone joonestamiseks. Valtsi laiuseks võiks jääda kuskil 5-7 mm. Kui valts on ära painutatud nagu näidatud alloleval fotol 52, siis on vaja lõigata see kääride abil võimalikult ovaalseks ja ühtlaseks. Kindlasti peaks veelkord kontrollima torukoonuse ovaalselt ühtlast kuju ja vältima teravaid nurki valtsil. Tegemist on kogu protsessis ühe tähtsaima kohaga, sest sellest sõltub hilisem töö kvaliteet ja välimus. Foto 49. Koonustoru valmistamine torul valtsides [4] 58

59 Foto 50. Alumise ääre kujundamine vastavalt vajalikule kaldele [4] Foto 51. Koonustoru alumise valtsi vormistamine [4] 59

60 Foto 52. Korralikult kaarjaks lõigatud alumine valts [4] Järgnevalt märgitakse plekipaanile toru tsentri asukoht ja paigutatakse torukoonus märketöödeks tulevasele asukohale. Ülevalt torukoonusesse sisse vaadates lükatakse koonustoru vajalikku asukohta. Koonustoru valmis keeratud alumise valtsi serva järgi joonistatakse plekipaanile märkejoon. Selleks on vaja märketööde ajal toru korralikult paigal hoida kui samal ajal kätt ülevalt torusse pannes joonistada märkejoon. Toru ei või liigutada enne, kui on veendutud, et märkejoon on tehtud õigesse kohta ja kogu valtsi perimeetri ulatuses. Alles nüüd võib koonustoru paigalt ära tõsta ning lõigata plekipaani märgitud alasse auk. Siinkohal tuleb meeles pidada, et lõiget ei tehta mitte mööda märkejoont, vaid märkejoonest umbes 5 mm võrra seestpoolt. Märkejoon on siinkohal paindejooneks. Lõikepind peab olema ilma teravate nurkadeta ja sile. Kui lõikepinnas esineb teravaid sisselõikekohti, tuleb need tingimata välja lõigata, sest hiljem hakkab plekk valtsides neis kohtades kindlasti rebenema. Toru valtsides esineb kogu valtsi perimeetri ulatuses tõmbepinged ja kui olla lohakas lõikel siis on ebaõnnestumine kindlustatud. 60

61 Foto 53. Toru tsentri asukoha märkimine plekipaanile [4] Valtsi mööda märkejoont üles lüües on hea kasutada ümarat vasara vart või muud ümarat tööriista. Jälgida, et valts oleks ühtlase kõrgusega ja murdejoon asuks märgitud joonel. Aeg-ajalt kontrollida valtsi sobivust koonustoru paigale asetades ja toru pealt sisse vaadates. Enne lõpliku valtsimist tuleb valtsi kanda valtsiõli või valtsivärvi. Valtsimiseks keeratakse toru püsti, valts ülespoole ja rivi asetatakse õigesse kohta. Metallist plekksepavasaraga lüüakse esimese valtsi osa võimalikult ettevaatlikult toru valtsile peale. Edasi kasutatakse pihttange valtsi tihedalt kinni surumiseks. 61

62 Foto 54. Rivil mööda märkejoont üleslöödud valts [3] Foto 55. Rivi ja koonustoru kokkuvaltsimise esimene etapp [4] 62

63 Foto 56. Pihtidega esimese valtsi kinnisurumine [4] Pihttangidega töötades tehakse esimene tiir ümber valtsi perimeetri kergemalt surudes ning teine tiir juba tugevamalt. Kontrollige, et toru asetseb rivis õiges kohas ja ei ole küljele nihkunud. Vältima peab teravaid survejälgi pihttangidega surudes, sest ka siin võib hiljem topeltvaltsi lüües tekkida rebenemiskoht. Foto 57. Valtsimise teine etapp. Topeltvaltsi löömine [4] 63

64 Valtsimise viimaseks osaks on topeltvaltsi löömine plekksepavasara teravamat otsa kasutades. Protsess peab olema sujuv ja pidevalt tuleb kontrollida, et kuskilt ei hakkaks valts lahti jooksma. Valtsi maha lüües on soovitatav aeg-ajalt vasaraga ka otse valtsi peale lüüa, sest see tekitab selge murdejoone plekile ja valtsi paindekoht tuleb õigesse kohta. Samuti on see visuaalses mõttes ilusam ja lukustab valtsi korralikult paika. Juhul, kui valts hakkabki kuskilt ennast lahti tõmbama, võib kasutada topeltvaltsitange ja nende abil valts uuesti kinni pigistada. Topeltvalts on valmis, kui valts on ühtlaselt vastu torukoonuse seina löödud, valts ei ole kuskilt lahti tulnud ja on visuaalselt ilus. Foto 58. Valmis topeltvaltsitud torukoonus rivis [4] Torukoonuse ülemise ristlõike diameetri saab märkida toru järgi, mis on planeeritud käesolevast torukoonusest läbi viia. Näiteks kui plaanis on 110 mm kanalisatsiooni õhutustoru läbiviigu teostus siis lükata toru koonusesse nii kaugele kui võimalik ja teha märkejoon torukoonuse sisse. Lõigata võiks märkejoonest 2-3 mm altpoolt, et oleks lihtsam toru hiljem läbi lükata. Samas liiga palju lõigates on hiljem läbiviigu tihendamine raskendatud ja veepidavuse poolest ebakindlam. 64

65 Foto 59. Torukoonus valtsitud rivisse [4] Järgnevalt on näidatud eeskätt alarõhutuulutite juures tarviliku tugevduskrae valmistamine ja paigaldus. Tugevduskrae ülesanne on muuta katusepinnast kõrgema saleda toru vastuvõtlikumaks tugevatele tuultele. Tugevduskrae valmistamine on näidatud fotol 60. Plekipaani valtsitud torusse lükatakse ¾ osa sügavusele sileplekist ümaraks vormitud plekitükk ja surutakse see kogu toru ulatuses vastu seinu ja needitakse tugevduskrae kuju fikseerimiseks. Vajalik on, et tugevduskrae plekk jääks altosast välja 100 mm jagu (foto 60). Väljajäävale osale märkida peale toru valtsi asukoht, mis hiljem on vajalik tugevduskrae õige paigalduskoha fikseerimiseks. Seejärel lõigata väljaulatuv osa umbes 20 mm laiusteks ribadeks ja lüüa vastu plekirivi pinda nagu näidatud fotol 61. Nüüd on tugevduskrae valmis paigalduseks. Eelnevalt on aga vaja plekipaani valtsitud toru paigaldada tulevasse asukohta ja märkida augu asukoht. Kui auk on tehtud katusekonstruktsiooni siis paigaldatakse tugevduskrae kruvimise või naelutamise teel. Jälgida, et tugevduskrae jääks sirge ja märkejoon jääks õigesse kohta (foto 62). Rivi on paigalduseks valmis ja toru stabiilsus tuules on tagatud (foto 63). 65

66 Foto 60. Tugevduskrae valmistamine [4] Foto 61. Tugevduskraele kalde kujundamine ja sobitamine torukoonusega [4] 66

67 Foto 62. Tugevduskrae kinnitamine aluse külge [4] Foto 63.Tugevduskrae toru sisemuses [4] 67

68 4.8 Müürile ülestõstete tegemine Müürile ülestõstete tegemist on plekksepal oma töös tihti vaja. Ühepoolsed tõsted korstnatele on lihtsad teostada, kuid kui tegemist on ülestõstete tegemisega korraga rivi otsa ja ühte külge siis sageli ei osata seda sõlme just kõige korrektsemalt lahendada. Allpool on näidatud kaks varianti esimesel jääb volt peale ja teisel ülestõste pleki taha peitu. Samas ei ole tehtud sisselõikeid ja plekk on kogu ülestõste ulatuses terve. Esimese variandina käsitleks ülestõste tegemist, kus pleki volt tuleb pealispinda. Sellise ülestõste konstrueerimisel on väga lihtne loogika. Esiteks märkida peale mõlema ülestõste kõrgused, et tekiks nurga asukoht. Pikema külje ülestõste teha kohe valmis täisnurga alla. Seejärel tuleb tekkinud nurga asukohast joonestada kantimisrandi suhtes 90 nurga all joon püstisele plekiosale nagu on näidatud ka alloleval fotol 64. See joon jääb kindlaks murdejooneks ja ei sõltu otsa ülestõste kaldest. Foto 64. Ülestõste teostus ja vajalikud märgid [4] 68

69 Otsa ülestõste kaldenurk on vajalik võtta nurgamõõtjaga reaalsest paigalduskohast. Nurgavõtja abil saab kontrollida ülestõste kalde õigsust kogu protsessi vältel (foto 65). Tekkinud plekivolti kokku lüües on vajalik plasthaamer, rauast plekksepavasar ja valtsraud, millega ettevaatlikult hakatakse tööd tegema. Pidevalt jälgida, et voldil tekiks murdekoht õigesse kohta ja ei muutuks ülestõste nurk. Vajadusel saab vasaraga murdekoha asukohta mõjutada. Valmis ja korrektselt teostatud töö on näidatud alloleval fotol65. Õigest teostusest annab märku ülestõstete ühtimisnurk, mis peab jooksma omavahel kokku. Foto 65. Ülestõste kontrollimine nurgavõtjaga [4] Järgneval fotol 66 on näidatud teine versioon ülestõste teostamisest. Siin jääb plekivolt ülestõste taha peitu ja murdekoht tõuseb ülestõstel üles täpselt mööda nurka. Ka siin on esmaseks ülesandeks pikemale servale täisnurgas ülestõste valmis tegemine ja nurgakoha peale märkimine. Erinevalt esimesest versioonist ei märgita siin murdejoont enam mitte 90 nurga alla, vaid murdejooneks märgitakse nurgamõõtjaga paigalduskohast võetud kalle. Otsa ülestõste tõuseb kuni nimetatud murdejooneni ja tekkiv plekivolt lüüakse kokku esmalt välisküljel ja siis murtakse vastu pleki pikemat ülestõstepinda (foto 66). Voldi kokkulöömisel kasutatavad tööriistad on samad, kuid sellise versiooni järgi tehes peab olema hoolikam. Tööprotsess on raskem teostada ning samuti aeganõudvam. 69

70 Foto 66. Nurga kujundus ülestõstel müüritisele. Volt sissepoole [4] 70